Ja kellele sellest ei piisa: hiljutises artiklis «Poliitika analüüs kinnitas, et USA on oligarhia» kirjutatakse põhjalikust analüüsist, mis kinnitab meile, et USA ei ole enam demokraatlik riik, vaid tüüpiline oligarhia. Kinnitust leiab seegi, et USA meedia pasundamine demokraatia võidukäigust on hale farss, ja teadusliku kinnituse saab ka fakt, et tavaameeriklasel puudub võimalus poliitikat mõjutada.
Õigupoolest ei olegi kinnitamine teab mis uus tõbi. Seda näitab kas või valitsuse kommunikatsioonibüroo 2002. aasta uudis «Eesti ja Vene peaministrid kinnitasid koostöövalmidust». Sealt võime lugeda, et üle mitme aasta esmakordselt kohtunud peaministrid kinnitasid soovi arendada häid suhteid. Peaminister Mihhail Kasjanov kinnitas peaminister Siim Kallasele, et Venemaa on valmis Eesti-Vene suhete arendamisega edasi liikuma, ja Kallas kinnitas vastu, et Eesti on huvitatud headest ja asjalikest suhetest Venemaaga. Lisaks soovivat Venemaa Kasjanovi kinnitusel, et tema kodanikud pääseksid läbi tulevaste Euroopa Liidu riikide hõlpsasti Kaliningradi.
1858. aastal kasutas arst ja kirjanik Oliver Wendell Holmes ühes oma essees väljendit verbicide – sõnatapp. «Elu ja keel on võrdselt pühad,» kirjutas ta. «Inimesetapp ja sõnatapp – sõna vägivaldne kohtlemine, millel on saatuslikud tagajärjed ta elule, see tähendab tema legitiimsele tähendusele – on ühtviisi keelatud.»
Kirjanik C. S. Lewis, meilgi tuntud «Narnia kroonikate» autor, on aga kirjeldanud sõna tapmise eri viise. Üks viis sõna tappa on seda üha ja valimatult korrata, nii et see kaotab oma emotiivse jõu ja eriomase tähenduse. Just selline saatus, tundub mulle, on nüüdseks tabanud ka sõna «kinnitama». Kui kõik inimesed, olgu omal tahtel või ajakirjaniku sõnavaliku süül, kõike aina kinnitavad, siis ei saa imeks panna, kui kinnitus ei maksa enam midagi – isegi sellise inimese oma, kelle jutus ei ole muidu justkui põhjust kahelda. Kaalukas sõna on ülekasutamise tõttu oma kaalukuse kaotanud, ei ole enam veenev, vaid tühine.
Oleks päris tore, kui vahelduseks mitte ei kinnitataks, vaid lihtsalt öeldaks, sõnataks, lausutaks, mainitaks, tähendataks, märgitaks, teatataks või arvataks. Öeldava tõeväärtusele tuleks see praegu, ülemäärase kinnitamise ajal juba pigem kasuks – ma kinnitan teile.