Andrus Karnau: Leedo parvlaevad

Andrus Karnau Foto: Pm

Kaks nädalat tagasi otsustasid peaminister ja sotside juhist kaitseminister, et Leedo saab veel kümneks aastaks Väinamere parvlaevaliinide lepingu. Et saarlaste huvid oleks ilusasti kaetud, olid ka sotside peasekretär Indrek Saar ja Tallinna Sadama nõukogu esimees Neinar Seli koos oma noore järglase Remo Holsmeriga asja juures.

 Majandusminister Urve Palo oli samuti palutud osalema. Valitsuse asi ongi teha otsuseid. Valikuid. Valitsus valis Leedo praamid, ja kui ma õigesti aru saan, siis tuleb uue lepingu tingimuste täitmiseks ehitada veel ka neljas sõsarlaev praegustele juurde.

Neli laeva tagaks ka hiidlaste soovitud tiheda ja kiire sõidugraafiku. Vjatšeslav Leedo levitas üleeile avaldust, milles oli solvunud, et keegi pole teda ega parvlaevade omanikke tänanud. Ilmselt on tal õigus, sest rahvas on harjunud sellega, et laevad käivad kiiresti ja täpselt ning kaua ootama ei pea. Kui kohe peale ei mahu, siis tunni aja pärast ikka mahub.

Vaevalt et Leedo nüüd mõne lihtsa reisija tänu silmas pidas, aga mul küll ei ole kahju. Ma sõidan kahjuks harva, paar korda aastas, aga mis sellest. Aitäh! Pankurile, kes raha laenas, insenerile, kes laevad ehitas, ärimehele, kes äri käigus hoiab, parvlaevade kaptenitele, tüürimeestele, madrustele ja köögitöölistele, sadamameestele, kes otsi kai peale kinnitavad. Aitäh!

Tänan ka maksumaksjaid, kelle abiga saab pileti palju odavamalt, kui see turuhinnaga maksaks! Aitäh Euroopa maksumaksjale, kelle rahaga neli sadamat Hiiumaa, Saaremaa ja mandri vahel on rekonstrueeritud kiireks ja mugavaks mereületuseks. Aitäh merele selle eest, et juba ammu pole parvlaevadega ühtegi õnnetust olnud!

Kui viimasel nädalal vallandunud sõnasõja ja poliitikute kummaliste avalduste peale mõelda, siis on raske mõista, miks valitsusparteide juhid häbenevad oma otsust. Kuidagi teisiti on sellest raske aru saada. Nagu öeldud, on poliitikute voli otsustada. Eelmine valitsuskoalitsioon otsustas, et riik ehitab ise parvlaevad Väinamerele. Valitsus on vahetunud ja uus valitsus otsustas teisiti. Milleks selle juures siis see kummaline näitemäng konkursiga? Milleks rääkida sellest, et kahe aastaga parvlaevu ehitada ei jõua, aga riigiettevõte Tallinna Sadam jõuab? Milleks panna majandusminister olukorda, kus ta peab tegema avaldusi, mis temalt väärikuse röövivad?

Ma arvan, et ei eksi, kui väidan, et Saaremaalt pole kunagi riigikokku valitud poliitikut, kes oleks söandanud kahelda Leedo parvlaevamonopolis. Lääne-Eesti valimisringkond, kuhu kuuluvad Saare-, Hiiu- ja Läänemaa, on keeruline, sest kolmel maakonnal on eri huvid. Ilmselt kõige suuremad parvlaevade kirujad on hiidlased, aga see on pigem oma muude hirmude ja ängide valamine raudlaeva peale, mis mandrilt koju või kodunt tööle viib.

Valimiskampaaniad nõuavad raha, palju raha. Ilma kampaaniata riigikokku ei saa. Ilma poliitilise kapitalita, häälteta ei saa ka muud mõjukat riigiametit, näiteks maavanema posti. Selles peitub võib-olla vihje, miks valitsus häbeneb. Rahatagujad on alati kirikust välja aetud. Aated on poliitikas peamine, aga plakatitrükkijad, kes need aated kirja panevad, on kõigest mustatöölised.

Leedo solvumises on terake tõtt, sest enamasti arvatakse, et ärimehe kasum on juba piisav tänu tema vaeva eest. Ometi oleme kõik inimesed ja ootame, et meid tunnustatakse. Kuidas ütleski Jürgen Ligi Silvergate’i ajal? Oli vist umbes nii, et ärimehed ei taha avalikult poliitilisi parteisid toetada. Poliitikud ka ei taha. Avalikult oma otsuseid toetada.