Valitsuse kava alkoholiaktsiisi tõstmiseks on tervitatav, kuna mõjutab märgatavalt kange alkoholi hinda. Õlle ja siidri aktsiisi tõus oleks aga kava järgi nii väike, et hinda ei pruugi see mõjutada ja tegelike palkadega võrreldes muutuksid õlu ja siider hoopis kättesaadavamaks, kirjutab Terve Eesti Sihtasutuse asutaja Riina Raudne.
Sel nädalal tuli välja konjunktuuriinstituudi värske ülevaade alkoholiturust. Nagu alati, on raport täis huvitavaid arve. Kõige märkimisväärsem on, et hoolimata 2012. ja 2013. aastal toimunud suuremahulistest aruteludest, teadlikkuse üldisest tõusust ja alkoholiteemade kajastusest nii meedias kui poliitilistes kõnedes, ei muutunud 2013. aastal turul eriti midagi, peale selle, et siidrile oli mullu rekordaasta.
Midagi üllatavat selles ei ole, sest ühtki sisulist poliitikamuudatust, mis alkoholi müümise või turundamise reegleid reguleeriks, ei ole viimasel ajal tehtud. Konjunktuuriinstituut märkis ka tänavu, et nõudlust muutusteks oleks küll.
Koguni 83 protsenti elanikkonnast leiab, et keegi peaks alkoholiprobleemiga Eestis midagi ette võtma, ning umbes pool küsitletutest toetab juba mitmendat aastat järjest rangete piirangutega alkoholipoliitikat.
Kui valitsus on tegudes aeglane olnud, siis rahva soovile on vähemalt sõnades vastu tuldud: veebruarist on meil lõpuks oma alkoholipoliitika dokument. Selle järgi on probleemide lahendamiseks vaja teha mitut asja korraga: tõsta alkoholi hinda aktsiiside või miinimumhinnaga, piirata reklaami, pakkuda sõltlastele ravi ja vähendada alkoholi ostmise mugavust.
Mitmed tähtsad poliitikud on alkoholiprobleemi lahendamist ühe Eesti ees seisva olulise ülesandena maininud. Ja sel kevadel tuli esimene asjakohane uudis, et hakatakse aktsiisi tõstma. Planeeritud aktsiisitõus on 15 protsenti 2015. aastal, sealt edasi 10 protsenti aastas kuni 2018. aastani.
See on väga tervitatav. Arvestades praegust kange ja lahja alkoholi aktsiisimäärade erinevust, mõjutab plaanitud maksukava kange alkoholi hinda tuntavalt ning see vähendab üsna tõenäoliselt kange alkoholi kättesaadavust ja sellest tulenevat kahju. Kange alkoholi tarvitamine on Eestis viimaste aastate jooksul oluliselt vähenenud. Järelikult on aktsiisipoliitika kange alkoholi puhul õiges suunas liikunud ja peaksime siin sama joont hoidma.
Tore on ka see, et salaalkoholi osakaal viinaturul ei ole suurenenud, mis näitab, et aktsiisidega on liigutud piisavalt aeglases tempos ja on vähendatud salaturu riske.
Lahja alkoholi turg Eestis on viimaste aastate jooksul aga päris jõudsalt kasvanud. 2013 oli siidri tootmises ja müügis rekordaasta. Eesti absoluutalkoholi kogutarbimisest juuakse tugevalt üle poole ära just nimelt õlles, siidris ja veinis. Veini ja siidri tarvitamine kasvas 2013. aastal jõudsalt.
Tervise ja turvalisuse seisukohast on nii, et etanool on etanool, olenemata sellest, millise joogi sees see täpselt asub. Inimesed joovad end purju ka kangest õllest, lapsed joovad end purju siidrist ja naised veinist, nagu uuringud jätkuvalt näitavad. Seetõttu ei peaks me muretsema mitte eri joogiliikide osakaalu pärast, vaid peaksime vähendama iga joogiliigi kogutarbimist.
Kui kange alkoholi tarbimine väheneb, aga alkoholi kogutarbimine seisab sellepärast paigal, et lahja alkoholi tarbimine suureneb, peame tõdema, et valitsuse alkoholipoliitika ei tee lahja alkoholi kategoorias praegu oma tööd. Pigem vastupidi – ettevõtted, mis pakuvad jooke kõige noorematele tarbijatele, on Eestis kasumlikemate seas.
Valitsuse maksustamiskava on lahja alkoholi hindu aastaid paigal hoidnud – aktsiisimäära baas on nii madal, et isegi märkimisväärne tõus aktsiisis ei tõlgendu eriti reaalsetesse hindadesse. 2009. aastal tõusis kõigi jookide aktsiis 30 protsenti kuid ainult kange alkoholi tarbimine vähenes seepeale oluliselt. Õlle, veini, vermuti ja siidri tarbimine jäi paljus samaks.
Ka praegu välja pakutud aktsiisitõusu plaan jääb nõrgaks kogu lahja alkoholi suhtes, mis moodustab Eesti alkoholi kogutarbimisest praeguseks üle poole ja teeb spetsiifilist laadi kahju just sellega, et pakub esimesi suhkruseid alkohoolseid jooke tuhandetele lastele.
Kuna kaua on ekslikult arvatud, et lahja alkohol on tervislikum kui kange alkohol, on senised lahjadele alkoholidele kehtestatud aktsiisimäärad olnud nii madalad, et pooleliitrise 4,6-protsendise õllepudeli pealt maksame praegu aktsiisi vaid 14 senti. Valitsuse pakutud 15-protsendine tõus tähendab, et aktsiisi tõusu arvutamiseks tuleb mõelda, kui palju on 15 protsenti 14-lt sendilt. Tuleb välja, et see on 2,1 senti.
2015. aastal hakkame maksma õllepudelilt 16–17 senti aktsiisi senise 14 sendi asemel. Tootjatele tähendab see nähtavat kasumi vähenemist ja riigile natuke lisatulu, kuid hindu see märgatavalt ei mõjuta.
Tootjad ütlevad, et käibemaks tuleb ikkagi ka aktsiisi pealt maksta ja see on päris ränk. Aga kui mõtleme aktsiisist kui hinna mõjutamise instrumendist, mis saaks aidata noortel, lastel ja liigtarvitajatel kättesaadavust vähendada, siis praegu kavandatav paarisendine tõus aastas ei too järgmise nelja aasta jooksul muutust.
Igale Eestis poodlevale inimesele selge, et kahe-kolmesendine hinnatõus aastas on liiga väike, et seda isegi tähele panna, veel vähem selle pärast käitumisharjumusi muuta. Isegi praegu varieerub pooleliitrise lahja õlle hind Tallinna kauplustes kuni ühe euro piires, nii et see kaks või kolm senti aktsiisi, mis peaks hinda tõstma ja noortele alkoholi vähem kättesaadavaks tegema, jääb lihtsalt märkamatuks.
Mitme riigi valitsus on lahja ja kange alkoholi aktsiisimäära vahet vähendama hakanud. Ka meil oleks mõistlik tõsta aktsiisi sellisel viisil, et see mõjutaks hinda iga joogi kategoorias. Kui iga õllepudeli pealt laekuks riigile praeguse 14 sendi asemel näiteks 27 senti, võiks see hakata juba hinnas tunda andma ning mõjutama joodud õlle kogust.
Kui aktsiis otseselt hinda tõlgenduks, maksaks kümme pudelit õlut sellise hinnatõusu juures 2,70 rohkem, samal ajal kui kolmesendise hinnatõusu juures maksaks kümme pudelit õlut ainult 30 senti rohkem.
Selline aktsiisitõus jätaks lahja alkoholi aktsiisimäära endiselt oluliselt väiksemaks kange alkoholi aktsiisist, endiselt oluliselt väiksemaks Soomes kehtestatud lahja alkoholi aktsiisimäärast, kuid samas tõstaks aktsiisimäära baasi sellisel viisil, et edasised muutused võiksid tegelikult hinnas tunda anda.
Üks Eesti alkoholitemaatika probleeme on see, et noored alustavad joomisega lapseeas. Et nad alustavad peamiselt õllest ja siidrist, viitab sellele, et just õlu ja siider on lastele liiga kättesaadavad ning nende rikkalik reklaam on liiga tõhus.
Reklaam ei mõjuta ainult lapsi, vaid näitab neid jooke üldiselt ohutumana, mõjutades ka lapsevanemate hoiakuid ja ühiskonna hoiakuid alkoholi suhtes tervikuna. Arvudesse süvenemine toetab vaadet, et Eestis on lahjale alkoholile olulised maksu- ja turundussoodustused, mis ei ole alkoholiga seotud kahjusid arvesse võttes oma praegusel kujul õigustatud. Seda peaks muutma.
Tüüpilisi argumente lahja alkoholi hinna tõusu vastu
• Kõik hakkavad siis salaalkoholi jooma
Lahja alkoholi puhul ei vasta see tõele. Esiteks ei ole lahjal alkoholil tõsiseltvõetavat salaturgu, teiseks on lahjad alkohoolsed joogid rohkem seotud reklaamidega kinnistatud kultuuriliste rituaalidega – naiste seltskond ei lähe nii lihtsalt siidrilt või veinilt üle viinale.
• Euroopas ei ole kusagil kehtestatud väga vähese erinevusega määra alkoholide aktsiisile.
Sellest ei ole midagi, sest Euroopas ei ole kusagil ka e-valitsust, e-valimisi ja alla kolmekümneseid ministreid. Me peame jääma kindlaks sellele, et vaatame Eesti olukorda ja lahendame Eestis Eesti probleeme, mitte ei püüa olla nagu Kreeka või Portugal. Kui me asjad perspektiivi paneme, siis maailma mõistes on Euroopa kõige rohkem alkoholi tarbiv ja sellest kõige suuremat kahju kannatav vananeva rahvastiku ja keeruliste krooniliste haigustega kontinent. Enamikus Euroopa riikides ei ole alkoholipoliitika ideaalne, vaid allub kohaliku ja globaalse alkoholitööstuse survele, ajaloolistele mustritele, kohalikele ilmastikutingimustele ning muudele faktoritele, mis on kokku kiiresti muutuvad eklektilised kompromissid. Eestil võib olla sellest midagi õppida, aga parem, kui need õppetunnid on välja valitud põhjalike võrdlevate teadusuuringute järgi.
• Kui makse tõstame, siis soomlased enam ei tule, turism kukub kokku ja majandus käib alla.
Ka Soome valitsus tõstab alkoholiaktsiise hea meelega, sest nende keskkonnas on see näidanud end tõhusa viisina rahvastiku tasemel kahjusid kontrollida. Alates Eesti liitumisest Euroopa Liiduga on Soome pidanud alkoholiaktsiise langetama, kuna Eestist tuuakse sisse päris palju. Soome valitsus on öelnud, et tõstaks alkoholiaktsiise kiiremini, kui Eesti neid tõstaks ning aeglustaks hinnavahe kasvu Soome ja Eesti alkoholi hindade vahel.
• Kui õlle aktsiis ja hind tõusevad, siis muudab see viina hinna võrreldes õllega odavamaks ja kõik hakkaksid viina jooma.
Väide ei vasta tõele – alkoholiühiku hind on viinas ka praegu oluliselt odavam kui õlles, siidris ja veinis. Kui inimesed teeksid oma alkoholivalikuid ainult hinnast lähtudes, siis jooksid kõik juba praegu ainult viina. Nii see siiski ei ole – üle poole meie etanoolist juuakse ära lahjas alkoholis, hoolimata etanooliühiku kõrgemast hinnast. Turusegmendid käituvad erinevalt, jookidel on erinev hinnaelastsus ja ka reklaam mõjutab seda, kui kallilt ollakse valmis eri jooke ostma.