Anna-Maria Penu

FOTO: Erakogu

Iga kord kui Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) rangetes ülikondades ametnikud mõne riigi pealinnas maanduvad ja hakkavad majandusalaseid soovitusi andma, on oodata järjekordset katastroofi. Mitte ainult majanduslikku, vaid peamiselt sotsiaalset, õigusalast ja ökoloogilist katastroofi.

80ndate ja 90ndate Ladina-Ameerikas ja Aafrikas käima lükatud strukturaalse kohandamise programmid on ilmselged näited nende soovituste vormis pealesunnitud nõuete kaugeleulatuvatest ja kohutavatest tagajärgedest suurema osa elanike ja nende elamistingimuste jaoks, kuid sellest ei näi suunamuutuseks piisavat. Praegu seisab enamik Lõuna-Euroo­pa riikidest sama tee alguses.

Ja hoolimata sellest, et olemasolevad näited on kõike muud kui paljulubavad ning Kreeka puhul IMF tunnistas isegi alles hiljuti, et päästmise asemel lasti patsiendil peaaegu surra, pole see tekitanud mingisugust sisulist kriitikat selle mitte ühegi rahvusvahelise organisatsiooni ees oma tegude ja sõnade eest vastutava, kuid globaalselt vaieldamatut mõjuvõimu omava asutuse suhtes.

Madridis on nad kriisi algusest saati käinud tihti. Ja iga kord on retseptid olnud samad: suurendada riigi sissetulekuid läbi kaudsete maksude tõstmise, vähendada sotsiaalkulutusi, vähendada ka ettevõtete maksustamist ja kohati vabastada nad maksukoormusest üldse (72 protsenti maksupetturitest on suurfirmad, kes oma mitme miljoni euroste kasumite juures osalevad riigi sissetulekutes vaid kahe protsendi ulatuses) ning loomulikult võluvitsakesena loobitav fraas «tööturu pandlikumaks muutmine».

Et kuue miljoni töötuga riigis parandada palkasid ja luua töökohti, tuleb IMF­i sõnul Hispaania ühiskonnal teha valik: kas leppida tööta tulevikuga või nõustuda praegu palkade «paindlikumaks muutmisega» (mis pahatihti ei tähenda selles kontekstis muud, kui palkade vähendamist ja töötajate õiguste kärpimist).

Euroopa Komisjoni hiljutine uuring on väga kõnekas: 12 protsenti Hispaania töötajatest elab vaesuses ehk siis üle poole vaestest käib tööl, kuid ei suuda tasuda elektri- ega soojaarveid, laste koolitarvete ja tasakaalustatud toidu eest. Eesti sama näitaja jääb ainult pisut alla ELi keskmise (8,3 protsenti ELi keskmise 9,1 protsendi kõrval). Kuid süsteemis, kus inimeste heaolu üheks põhinäitajaks peetakse töökoha olemasolu, kõlavad need töötavate vaeste olukorda näitavad arvud ja käimasolevad protsessid äärmiselt murettekitavalt.

Hispaanias pole viimane «paindlikkust» propageeriv tööreform täitnud oma peamist eesmärki, milleks oli ametliku diskursuse kohaselt vähendada jõudsalt töötuse määra. Töötus on endiselt kohutav 25 protsenti ja nooremate kui 25-aastaste seas 53 protsenti. See-eest on aga loodud rohkem kui kunagi varem vähetasustatud ja hooajalisi töökohti ning samas kärbitud töötajate õigusi ja turvatunnet. Ja see on tendents, mis ei muutu nii pea. Aina rohkematel töötajatel on vähem raha, vähem stabiilsust, vähem lootust. Institutsionaliseeritud vaesus, ent peaminister jutustab riigi edusammudest.

Ometi ei saa argument, et parem halvastimakstud töö kui mitte midagi, juhtida ühiskondlikku poliitilist tegutsemiskava, mis sest, et üksikisiku tasemel on selline lähenemine ellujäämisstrateegiana mõistetav. Sest vaesus on rohkem kui sissetulekute puudumine või nende kasinus.

Vaesus tähendab ka turvalisuse, hääle ja alternatiivide puudumist. Teisisõnu, rääkides tööst ja palgast, räägime me ka sotsiaalsest heaolust, keskkonnakaitsest, tervisest, õiglusest ja muidugi demokraatiast.