Katre Tatrik

FOTO: TPM

Tartu Ülikooli juhtkond soovib ülikooli paremaks muuta. Juhtkond usub, et parim viis selleks on edasi liikuda üheksa teaduskonna asemel neljaga: filosoofia-, sotsiaal-, arsti- ja loodusteaduskonnaga.

Parimat soovivad ka õigus-, usu-, sotsiaal- ja haridus- ning matemaatika-informaatika teaduskond. Nad nõustuvad, et teaduskondade vähendamine hõlbustab ülevalt alla juhtimist, ent juhtkonna argumendid, kuidas nendelt teaduskonna õiguste ära võtmine ülikooli paremaks muudab, pole neid veennud.

Nii on ülikooli struktuurimuudatuste reform kui jonnipunn, mille reformivastased on oma argumentidega korduvalt ümber tõuganud, ent sellest hoolimata on see juba aastaid aina uuesti püsti tõusnud.

Mai lõpus upitas reformi-jonnipunn end jälle püsti ja ülikooli senat kasutas võimalust vastu võtta ülikooli uus põhikiri, mis nimetab üheksa teaduskonna asemel ülikooli akadeemiliseks struktuuriüksuseks neli.

Esmaspäeval toetas reformi ka koos istunud Tartu Ülikooli kõrgeim otsustuskogu, 11-liikmeline nõukogu, ent jättis uue põhikirja ometi kinnitamata.

Seejuures viitas nõukogu esimees vabariigi avalikkusele, kes peab, nagu nõukogu isegi, väga oluliseks teaduskondade nimetuste ja identiteedi küsimust.

Eelmisel nädalal võttis nõuks avalikult reformi vastu seista peamiselt Eesti õigusavalikkus. Pelgalt nimeküsimuse kõrval kõlas palju teravamalt hoopis nende mure selle üle, et reformiga liiguks otsustamine kaugemale nendest, kelle kohta midagi otsustatakse. Selle väitega ei nõustu aga nõukogu ega senati esimees, viimane on ülikooli rektor.

Ent kellel on õigus?

Kuigi nõukogu ettepanek senatile kaaluda uues põhikirjas toodud akadeemiliste üksuste erinevaid nimevariante õigusteadlasi ei rahulda, on diskussiooni jätkamine reformivastaste töövõit.  

Aga endiselt pole paljude jaoks vastust saanud küsimus, miks just neli teaduskonda? Ja miks just need neli, küsis veel üleeile pärast nõukogu istungit praegustest Tartu Ülikooli teaduskondadest suurima, sotsiaal- ja haridusteaduskonna dekaan.

Kas see tähendab, et ülikooli juhtkond pole suutnud reformi vajalikkust piisavalt põhjendada või pole vastasleer tahtnud neid kuulata? Äkki põhjendused ongi nõrgad? Kas jäärapäised on juhid või juhitavad?

Nii reformi pooldajad kui vastased kinnitavad, et soovivad pakkuda parimat haridust. Nii jääb mulje, et alma mater’i mõlemad kinganinad vaatavad kindlalt ja lootusrikkalt tulevikku, kuid lootusetult erinevas suunas. Kes kord on kingad valesti jalga surunud, teab, et kaugele nii ei sammu.