Juhtkiri: praamide mäng

Foto: Urmas Nemvalts

Kui tähelepanelikult kuulatada, võib lääneranniku suunast kosta laevamootori tumedat mürinat ja merekohinat ühes kajakate kaebliku kisaga. Kas pole jaanipäeva veetmiseks üpris sobiv helitaust? Kuid mõne otsustaja kõrvadele on tegu hoopis hirmsa kõuemürinaga, mis tuletab meelde seda teadmatust, mis valitseb mandri ja saarte vahelise praamiliikluse korraldamise osas 2016. aasta sügisest peale.

Saare- ja Hiiumaa parvlaevad on pinnale vedanud Reformierakonna ning sotside valitsuse esimese tõsise proovikivi. Mis laevadega kahe aasta pärast mandrilt Saare- ja Hiiumaale sõita saab? Kelle omad need laevad on ja kes nendega sõitmist hakkab korraldama?

Praegu me vastust ei tea, küll aga on võimalus jälgida teema ümber käivat poliitilist punktikogumist. Õigemini käib ärev jama äralükkamine oma väljakupoolelt konkurendi juurde. Reformierakondlasest vastne Tallinna Sadama nõukogu esimees Remo Holsmer räägib tänases lehes, kuidas eelmisest majandusministrist Juhan Partsist pidanud saama erafirma laevandusäri garant.

Eksministrid Parts ja Meelis Atonen leiavad, et praegune majandusminister Urve Palo korraldab Tallinna Sadama osalusega tulevasel riigihankel näitemängu. Palo aga osutab eelmisele ministrile, kelle ajast jäänud tema lahendada sundseis, kus uusi laevu enam ehitada ei jõua või oleks see liigsele riskile minek.

Tegemist on nagu spagetivesternitest tuntud «Mehhiko vastasseisuga», kus kolm osapoolt igaüks järgmist sihib ning kõik ootavad, et ülejäänud vea teeksid. Õigupoolest on siin osalisteks küll praegu praamiäri korraldav Vjatšeslav Leedo, piiratud mänguruumiga segases vees lahendust otsiv valitsus ning opositsioon, kelle huvides on näidata olukorda veelgi mustemas valguses, kui see hetkel paistab.

Poliitilise kära taustal võib hõlpsalt ununeda kõige olulisem. Saare- ja Hiiumaa seisukohalt on parvlaevaühendus mandriga elutähtis. See ei ole saarerahvale mugavusteenus ega üks võimalik valik, nagu tallinlasele tramm. Praamid peavad käima nii täna, homme kui pärast 2016. aastat – teist võimalust ei ole.

Kindlasti oleks mõistlik ja maksumaksja seisukohalt odavam, kui vajalikud praamid kuuluvad riigile. Praegu näib vastavate plaanide tegemine aga sama hea kui kaartidelt tuleviku ennustamine. Mõne firma väljaöeldud arvamus, et uued praamid on võimalik kahe aastaga ehitada küll, ei seo ega kohusta ju kedagi. Samas on ka üpris tobe ja kahjulik väita, et me kuulutame välja hanke, mille riigifirma Tallinna Sadam loodetavasti võidab. Riigihankel osalejatel peavad olema eduks võrdsed võimalused, nii paberil kui ka tegelikult.

Valitsusel ei ole teist varianti, kui harutada praamiliikluse korraldamise sasipundar lahti avalikult, läbipaistvalt ja seejuures kiirelt. Mida pikemalt asi venib, seda väiksem on mänguruum midagi tegelikult otsustada.