Jüri Allik: Eesti teadus ületas ekvaatori!

Jüri Allik Foto: SCANPIX

Riigieelarvest tulev uurimistoetuste raha pole Eestis sauurenenud alates 2008. aastast. Kuigi hinnad on tõusnud, peavad teadlased veidi vähem kui 70 miljoni euroga aastas osalema võidujooksus Nobeli ja teiste väiksemate tunnustuste järele.

Arvestades teaduse rahastamise faktilist langust, on väike ime, et Eesti teadus on hoopis jõudsalt kasvanud. Kui Eesti majandus on languses, siis Eesti teaduse mõjukuse kasv on viimasel viiel aastal olnud keskmiselt neli protsenti kiirem kui maailma teaduse juhtriikide seas keskmiselt. Selle aasta alguses ületas Eesti teadus maailma keskmise taseme isegi kõige mõjukamate riikide grupis.

Kuna teaduses on kvaliteet kogustest tähtsam, on üheks lihtsaks ja usaldusväärseks kvaliteedi näitajaks see, kui palju ühe maa teadlaste artikleid keskmiselt viidatakse. Näiteks 2006. aastal viidati Eesti teadlaste eelneval kümnel aastal avaldatud artikleid ligikaudu 20 protsenti vähem kui maailma mõjukate riikide grupis keskmiselt. 2014. aasta alguses kogusid vahemikus 2004–2014 ilmunud Eesti autorlusega tööd juba keskmiselt kolm protsenti rohkem viiteid kui kõik need riigid või territooriumid, mis kuuluvad andmebaasi Essential Science Indicators kohaselt pingerea esimesse poolde.

Selle aasta alguses läks Eesti ette Ungarist, kellel oli seni endise kommunismibloki maadest kõige mõjukam teadus. Veelgi märkimisväärsem on ehk see, et Eesti teadus möödus ka Jaapanist – Eestis töötavate teadlaste olulisi töid viidatakse keskmiselt nüüd rohkem kui jaapanlaste kirjutatud töid.

Meie teadusel on veel pikk maa, et jõuda Šveitsi ja Islandi teaduse tasemele, kelle teadlaste igat artiklit viidati kümne aasta jooksul keskmiselt 17,7 korda. Kuid Eesti oma ligikaudu 11 viitega artikli kohta ei ole enam kuigi kaugel Itaaliast (12,6) või Prantsusmaast (13,2). Oma teaduse mõjukuselt on Eesti tõusnud maailma 26. riigiks.

Eesti teadusele kuulub säästlikkuse rekord – mitte kusagil ei tehta maailmatasemel teadust nii vähese raha eest! Üks edu põhjus on ilmselt see, et viimase kümne aastaga muutus Eesti teaduse struktuur. Teadusvaldkondade mõjukuse edetabelit juhivad ökoloogia, taime- ja loomateadused, kliiniline meditsiin, molekulaarne bioloogia-geneetika, füüsika ning psühhiaatria-psühholoogia, mis kõik ületavad oma valdkonna keskmist mõjukuse taset.

Teine edu põhjus on see, et Eesti kasina teadusraha jagamine on järginud häid Euroopa tavasid ja olnud peamiselt saavutuspõhine. Rahastamisotsused on teinud sõltumatute välisekspertide arvamuste põhjal tippteadlastest koosnevad otsustuskogud. Väiksed eksimused välja arvata, on finantseeritud praegu parimate saavutustega ja heade tulevikuväljavaadetega teadlasi. Edu taga on ka see, et teadusametnikud on suhteliselt tagasihoidlikult sekkunud teaduse rahastamisotsuste tegemisse. Loodetavasti on Eesti teaduse edulugu piisavalt veenev argument, et eri tasandi teadusbürokraadid ei hakkaks arvama, et just nemad teavad, millist teadust on Eestile kõige rohkem vaja.