Arst: isiklike terviseprobleemide lahkamine meedias on kohatu

Helve Breiberg Foto: Erakogu

Inimese tervisest räägib nii kirjutav kui visuaalne meedia tavaliselt negatiivses võtmes ning selle sisu on suunatud meedikute justkui sagedaste eksimuste paljastamisele. Kas alati on selle taga eksimus, on kaheldav.

Kui patsient või keegi tema lähedastest pöördub ajakirjaniku poole, on tulemus juba ette teada: «süüdi» jääb alati meedik, kuna tal puudub võimalus avalikuks vastulauseks.

Tervise kohta käiv info kuulub delikaatsete isikuandmete valdkonda. Meediakanalid võivad sedagi vähest üldist infot meelevaldselt tõlgendada, avaldades vaid poole tõest. Peaasi, et oleks intriigi.

Tavapärased väljendid meedias on: «juhtunut ei kommenteeri» ning «arstide ringkaitse». Enamasti puudub kommentaari küsimise hetkel konkreetse «eksinu» seletuskirigi. Kas on siis mõtet üldse vastulauset küsida?

Andsin möödunud suvel ajakirjanikule vastuse, kus tõin välja põhjuse, miks ei kommenteeri. Põhjuseks oli viide andmekaitseseaduse sättele, millest ajakirjanik vaikis. Nii sünnib pressi vahendusel meedikust kallutatud, negatiivne kuvand ja see võtab järjest mustemaid värve.

Korduvalt on ajakirjanikud ja koguni riigikogu liikmed (aastate eest Robert Lepikson, sel aastal Toomas Trapido) kutsunud inimesi üles jagama oma kogemusi kokkupuudetest meditsiiniga. Meedia vallas on selles ületamatu Kanal 2 «Reporter».

Üksikud ilmutavad tänulikkust, enamik inimestest räägib negatiivsetest emotsioonidest. Ebameeldivat arstiabis on vast ehk kogenud 10–15 protsenti inimestest, kuid võidule pääseb see ikkagi. Samas ei taheta mõista, et tervise on sageli rikkunud inimene ise ja et meditsiin ei ole ka 21. sajandil kõikvõimas ning inimene on eelkõige surelik.

Ma ei taha väita, et meedikud on eksimatud ja käituvad alati korrektselt. See pole kaugeltki nii. Negatiivset on kogenud inimesed küllap kõikidel elualadel, kuid inimese tervist puudutav on enim tundlik teema ning sellesisuliste artiklite järel leiab lugeja arvutul hulgal kommentaare, kus «arstid» tuleb maa sisse tampida, nimed «raatuse platsile» teistele hoiatuseks ja suurele publikule vaatamiseks välja panna... Tuletan lugejale meelde, et kaugeltki kõik meedikud pole arstid.

Miks asjad niimoodi on, nagu nad on? Sellesse teemasse üritas selgust tuua «Terevisiooni» saatejuht Katrin Viirpalu, kes, vesteldes rahvusringhäälingu eetikanõuniku Tarmu Tammerkiga, võrdles meditsiinitöötajate mustamist ajakirjanduses maaslamaja löömisega.

Väga tabav võrdlus! Aitäh talle selle eest!Minu «lemmikteemaks» näikse olevat rästiku hammustus. Sain üle Eesti «kuulsaks» lausa kahel korral. 2005. aastal nägin telerist, kui osavalt oli reporter kasutanud sõna ja kääre. Andsin tookord intervjuu «Aktuaalsele kaamerale». Selgitav ja hariv info oli intervjuust välja jäetud, alles vaid intriig.

Möödunud suvel «aitas mind kuulsuse teel» Postimees, jutuks ikka maohammustus. Artiklis esines olulisi faktivigu. Mõistan, et ajakirjanik kirjutas seda, mida talle räägiti, kuid asjad olid ja sageli on teistmoodi.

Vastaspoole ärakuulamine võib päevavalgele tuua nii mõndagi kompromiteerivat patsiendi või tema lähedaste aadressil, kuid see info jääb meedia ja laia publiku jaoks alati saladuseks.

Pean terviseprobleemide lahkamist avalikus meedias kohatuks. Rahulolematuse lahendamiseks on konkreetne raviasutus, sotsiaalministeeriumi ravikvaliteedi komisjon ja kohus.

Kuna meedik ei saa anda omapoolset kommentaari, minemata vastuollu andmekaitseseadusega, on mul ettepanek, et tervist puudutavate artiklite kirjutamisel peaks ajakirjanik arsti poole pöörduma kommentaari või vastuväite saamiseks kas patsiendi või tema lähedaste kirjalikul nõusolekul.

Ajakirjanikul peaks olema õigus, õigemini kohustus keelduda pretensiooni sisaldavat materjali vastu võtmast ja avaldamast, kui selline kirjalik nõusolek puudub. See oleks mõttekoht nii riigikogule kui meediaeetikaga tegelejatele.

Teine ettepanek on meditsiinilisi probleeme käsitlevate artiklite kommenteerimise keeld. Olen paaril korral toimetajale sellise ettepaneku teinud ja tänan, et mind on kuulda võetud. Inimesed muutuvad tihti labaseks ja teevad haiget mitte ainult meedikutele, vaid ka inimestele, kes on sügavas leinas.

Püüdkem ometigi üksteisele mitte haiget teha, ka sõnadega mitte! See kehtib kõigi, nii meedikute, autori kui lugeja kohta.