Mati Pallasma: poliitilise võitluse ikkes

Mati Pallasma Foto: Erakogu

Portreefilmis Angela Merkelist ja Saksamaa eduloost kriipsutati alla, et Saksamaa poliitika sõltub maa majandusest ja seda planeeritakse pikalt ette. Eestis pikemaajaline majanduspoliitika puudub, meie elu kulgeb valimistest valimisteni. Valimiste vahepealsel ajal on meie piibliks valitsusparteide valimiseelsete lubaduste põhjal koostatud koalitsioonilepe, kusjuures lubadustest läheb läbirääkimiste käigus nii mõndagi kaduma.

Riigikassat lapitakse kaudsete maksude ja aktsiiside tõstmisega, riigi kohustused lükatakse omavalitsuste kaela, raha nende elluviimiseks andmata Eesti kapitalil põhinev tööstus peaaegu puudub, see tootmine, mis siin on, kuulub suuremas osas välisfirmadele, kes kasumi välja viivad.

Arenenud maailmas tehakse poliitikat arendamaks majandust, meil tehakse poliitikat vaid poliitilise võitluse nimel..

Kui nõukogude võimul oli kaks vaenalast – kapitalism ja neli aastaaega - , siis tänases Eestis on vaenlasi kolm : Savisaar oma Keskerakonnaga, meie minevik ja Venemaa.

Juba aastaid pole ei ametlikus meedias ega KEväliste poliitikute suus kuulda olnud ainsatki kiidusõna Savisaare aadressil, kõigele, mis ta Tallinnas või mujal ette võtab, antakse koheselt negatiivne ja inimvaenulik või koguni rahvusevaenulik hinnang. Nii oli see tasuta ühistranspordiga, väiksematest asjadest rääkimata ja nii paistab see minevat Ühistupanga ideega. Küllap tuntakse hirmu - järsku hull teebki ära ! Küllap on ka valimisõigust alandava vanusepiiri langetamine ja imikutele vanemate kaudu hääleõigus andmise kava esmajoones rivaalide käik võitmaks Savisaart.

Me meenutame oma kurba minevikku ning püstitame üha uusi mälestussambaid, tehtud pättuste ja lolluste puhul õigustatakse end stampfraasiga „mõelge, kust me tuleme“, kõiges on süüdi ränk minevik. Jah, raske oli, noorpõlves oli küllaga päevi, mil tuli läbi ajada vee ja leivaga, rohkema jaoks raha ei jätkunud. Kuid selle korvas võimalus käia lugematutes huviringides, teha sporti, õppimisest rääkimata (ka ülikoolis) ja seda kõike tasuta. Praegu sellises majanduslikus olukorras olevatel noortel polegi muud võimalust kui hakata vargaks või minna Iirimaale kalkuneid kitkuma ning kuuldavasti on selliseid peresid meil palju. Kõike inimlikku, mis nõukogude ajal oli, püütakse tembeldada propagandaks. Kahju, et praegu seda propagandat nii vähe on. Kui juba mäletada minevikku, siis ausalt, mitte ainult halba välja noppides, head maha salates ja elatud elusid mutta trampides..

 Võitlus Venemaaga on muututud lausa hüsteeriliseks, nõuame Eestisse välisvägede baase, muretseme pidevalt uut relvastust ning korraldame ühe sõjalise õppuse teise otsa. Püüdes ära teenida ameeriklaste heakskiitu vastandume väljaütlemistes sageli Euroopale, arvustame teiste riikide sõjalisi kulutusi ja kritiseerime teiste suhtumist NATO-sse. Soomlaste ajalehe Helsingin Sanomat andmetel nimetas meie president soomlaste seisukohti NATO-ga mitteühinemise põhjendustes rumalateks. Vaadates-kuulates Soome Presidendi esinemist ja seisukohti ning võrreldes neid tema eest ametivenna omadega, on siililegi selge, miks üha rohkem eestlasi tahab siit ära Soome minna

Eespool oli juttu meie riigi kolmest vaenlasest. Kui täpne olla, siis on kõigi kolme puhul üks ühisnimetaja – Venemaa. Nii Savisaarel kui ka meie minevikul on peamiseks patuks seotus Venemaaga. Pole teemat ega sündmust, kus kellegi (millegi) aadressil neist kolmest oleks kuulda olnud kasvõi ükski heatahtlik sõna, kiitusest rääkimata. Elementaarne pragmaatiline suhtumine on asendatud võitluse ja vaenu õhutamisega.

Me ei pea Venemaad armastama, kuid me peaksime meeles pidama, et Venemaa oli, on ja jääb meie naabriks. Täna pole mõtet rääkida Eestit ja Venemaad ühendavatest sidemetest, need ei leiaks niikuinii aktsepteerimist, kuid pimesi lahmida ka ei maksaks. Kindel on see, et sidemete täielikul katkemisel kaotaks Eesti rohkem kui idanaaber. Ukraina sündmused ja meie appihüüded on andnud ameeriklastele kauaoodatud võimaluse tuua oma väed Venemaa piirile, eestlaste ja ukrainlaste käekäik neid vaevalt huvitab. Ükskõik, mis siin juhtub, USA ei riski millegi muuga kui oma palgasõdurite eluga, emamaa on otsesest ohust väljas. Muide, vaatamata suuresõnalistele lubadustele ei maksa unustada võimalust, et tõelise ohu/konflikti korral kaovad siit nii väljamaa sõdurid kui ka lennukid, kohalikud kikilipsud lähevad mere taha varivalitsust moodustama ning meie oleme järjekordselt üksi nagu 70 aastat tagasi, kui kõiksugu «hääled» meelitasid eesti mehi metsadesse valget laeva ootama, mida loomulikult ei tulnud. Mõelgem ka selle peale.

Kui kellelegi tundus, et ma õigustan Venemaa käitumist, ülistan Savisaart või nutan taga minevikku, siis ta eksib. Küll aga ei tahaks, et praegune üliprovokatiivne käitumine Venemaa suunal ning jätkuv välissurve pööramaks nii Ukrainat kui ka teisi endisi liiduvabariike Venemaa-vastasesse usku viiks meid suurema verevalamiseni. Meie endi ning NATO eestvedaja USA suust võib sageli kuulda väljaütlemisi, mis jätavad mulje soovist Venemaa kaardilt kaotada. Vaadakem, mis toimub Iraagis ja Afganistanis ja mõelgem, kuidas kõik alguse sai. Me eo taha ju, et ka siinkandis saaksid olema tuhahunnikud ?

Oleme juba pikemat aega poliitilise võitluse ikkes. Poliitilise võitluse fookuses olevate sündmuste pidev luubi all hoidmine ja ülevõimendamine tekitab hirmu ja juhib tähelepannu eemal igapäevaprobleemidest. Võitlus erakondade vahel ning võitlus sise- ja välisvaenlasega on muutunud poliitilise ladviku põhitööks, üha enam jääb tähelepanuta meie oma inimeste olevik ja tulevik. Ehk oleks viimane aeg tulla maa peale?