Puhkuste ja siseturismi õitseaja alguses on sobilik julgustada kõiki kohviku- ja restoraniäris tegutsevaid inimesi – eriti armsates Eesti väikelinnades – rohkem kohalikku ja hooajalist toitu pakkuma. Mida lihtsamat ja samas nutikamat, seda parem.
Triin Tammert: Eesti köögist, kirglikult
17. juuni 2014, 11:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu viimase aja kõige suuremad pettumused on olnud muidu suurepärased restoranid, mille menüüst leiab ainult seda, mida kõikjalt – eelroogade alt Caesari salati, pearoogade nimistust kalast ainult lõhe- või forellifilee ja magustoitude seast kindlasti brüleekreemi. Need kõik on väga toredad hõrgutised ja võivad vabalt ka menüüsse jääda, aga eriti Tallinnast kaugemal seigeldes tahaks näha rohkem kohalikku toorainet ja valmistamisviise. Rabarberikisselli hoopis, näiteks. Brüleekreemi puhul kasvõi värskeid kohalikke marju või piparmündilehti garneeringuna.
Paar nädalat tagasi Saaremaal rõõmustas terve meie seltskond, kui selgus, et Kuressaare kuursaali uue restorani Ku-Kuu selle päeva kalavalikus on haug, tuulehaug, latikas ja lestakala. Kala kõrvale pakuti kartulit ja lihtsat kurgisalatit ning lest ise oli nii võrratult hõrk, et uhkemad lisandid oleksid pigem seganud. Ja … kohe Saaremaal olemise tunne tuli!
Mõnikord kompenseerib originaalne menüü ja lahke pererahvas oluliselt ka seda, kui sise- ja väliskujunduses on veel arenguruumi – Muhu veinitalu naadi-nõgesesalat oli põnev ja ilmselt ülitervislik ning Pärnu hipsterite koht Fookus jäi meelde hea kohafilee ja uudse mojito-laadse kokteiliga nimega Kurgid Purgis.
Kui kala ja mõne muu toorainega võib olla see probleem, et seda alati ei jätku, on hea mõte lisada hooajalist kraami päevapakkumistesse – Tallinnas Uues Maailmas asuv söögikoht Kohalik pakkus kevadel mõnel päeval kasemahla, mis oli väga sümpaatne käik.
Õnnelikumad saavad muidugi nautida enda või mõne linnast kaugemal elava lähedase püütud kala, korjatud seeni, lastud kasemahla ja pruulitud koduõlut. Neile, kellel seda varianti pole, pakub restoranide ja kohvikute lihtne kohalik toit võimalust põigata korraks tagasi lapsepõlvesuvede maitsete ja lõhnade juurde. Või avastada uusi – seda võimalust pakuvad näiteks väikeste pruulikodade käsitööõlled, mida leiab õnneks üha enamatelt joogikaartidelt.
Meie oma Eesti maitsed – nii traditsioonilised kui ka uued kooslused – väärivad nautimist ja tutvustamist. Põhjala kööki hinnatakse praegu kogu maailmas väga kõrgelt, Eesti asub aga sellesama Põhjala lõunaosas ja meil on see kõik kodus käes, tublid (väike)tootjad samuti – väärtustagem seda!