Jaan Tooming: mehed ja naised, loomad ja täid

Jaan Tooming Foto: Margus Ansu

Elame tapamajas... Igaüks ootab oma järjekorda, mil surm ta ära koristab. Seda märkas juba filosoof Pascal. Ainult ainuraksed poolduvad, seega on surematud, kuid meie muudkui sünnime ja sureme. Bioloogid ei taha eriti rääkida, kuidas algas suguline paljunemine, see on üks tume lehekülg bioloogias. Aga nüüd peame leppima siin kaduvas maailmas, et oleme surelikud, kuigi paljud elavad nii, nagu oleksid nad igavesed. Ja paljud elavad nagu unes. Mis tähendab ärkvelolek? Raske on teha vahet une ja tegelikkuse vahel, kuigi arvame, et oskame vahet teha.

Mees ja naine... Oleme harjunud sellega. Et kas oleme mees või naine. Ja seksime ning toodame lapsi. Aga ka laps sureb kord, ikka hea on, kui pärast vanemaid. Aga ikkagi oleme toonud siia maailma sureliku olendi. Mõnuga tehtud laps, kes alati ei täida meie lootusi. Kas oskame ikkagi kasvatada lapsi, mis on need vajalikud tingimused, et laps areneks targaks ja väärikaks täiskasvanuks?

Meil sünnib praegu palju vallaslapsi, abielu ei ole enam moes, elatakse n-ö vabaabielus. Ja nüüd tahetakse maksma panna kooseluseadus, mis võimaldab ka samasoolistel ennast ametlikult «abiellu» registreerida. Kirikud pistsid karjuma: see on ju košmaar! Ka paljud «normaalsed» inimesed on ärritunud. Miks siis? On arusaadav, kui õigeusklikud ja katoliiklased protesteerivad, sest neil on abielu sakrament.

Kuid luteri kirikus pole abielu sakrament. Martin Luther oli tark mees, ei teinud seksist ja lastetootmisest ja abielust sakramenti, nii et pole tähtis, kas oled abielus või ei. See komme laulatada on isiklik asi, õpetaja võib hea raha eest ju laulatada, kuigi sellel ei ole mingit piibellikku alust. Me ju teame ka, mis juhtub abielu seitsmendal aastal – tihti tülid ja lahkuminek. Ja kelle asi see on, kellega sa kokku elad, kas mehe või naisega, koeraga või täiga. Meedias, muide, vilksataski kord uudis, et keegi abiellus oma koeraga. Tähtis on ikkagi säilitada vabadus, olla armastuses koos, mitte kippuda ametlikku abiellu. Mõistetav on, kui arukas naine tahab last, kuid ei taha meest, keda ta peab hakkama teenima. On maid, kus üksikemadele makstakse toetust kenasti nii kaua, kuni laps täisealiseks saab. Nii tuleks ka meil teha, siis kaoks ka iibeprobleem.

Muidugi on see ülemaailmne sugutung ja laste sünnitamine tekitanud olukorra, kus inimkonna arvukus on muutunud tõeliseks ohuks, ohuks maailmale. Nüüd juba räägitakse sellest, ka teadlased. Ja sajandi keskpaigaks on oodata rahvaarvuks 10 miljardit, see oleks ju katastroof. Ikkagi oleks lahenduseks, kui enamik inimesi elaksid munkade ja nunnadena ja kui rahvaarvu reguleeritaks. See aeg tuleb kord niikuinii, kui me ei taha hukkuda...

See väike hulk geisid ja lesbisid ei ole probleem inimkonna edaspidise käekäigule. Las nad möllavad! Kuigi nad võiksid olla tagasihoidlikumad oma nõudmistes, mitte nii valjuhäälselt karjudes avaldada oma tahtmisi. Ja muidugi peaksid ühinema üksikemad ja üksikisad, et sundida ühiskonda vaatama nendele kui tõelistele ühiskonna patriootidele.  Ja niikaua, kui on ühiskonnas ebaõiglus ja sõnavaht tõelise hoolimise asemel, ei ole loota, et miski paraneb. Abielu pole kunagi püha, abielu on institutsioon, mis seadustab lastetegemist. Õnneks on ka abielusid, kus ei «toodeta» lapsi, vaid kus elatakse armastades koos, tehes koos midagi, mis vajalik maailmale, kus luuakse midagi, mis jääb läbi aegade. Selle nimel tasub ka elada, sest mälestus meist kustub tavaliselt juba paari sugupõlve jooksul jäädavalt. Selleks võib vaadata kalmistul riste, kus kadunud sugupõlved läinud igaveseks hämaruse maale...