Eile, esimesel päeval, mil Eestis oli nähtav vaid digitelevisioon, oli digilevi infotelefon punane. Ainuüksi esimese tunni jooksul püüdis abi saada üle kolmesaja inimese.
Juhtkiri: mis? Euro? Eestis? Millal?
2. juuli 2010, 00:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helistanute seas oli pea poole tuhande jagu neid, kelle jaoks muutus üllatusena tuli. Isegi kui nad olid digitelevisioonist kuulnud, ei osanud nad arvata, et see võiks ka neid kuidagi puudutada.
See, et hoolimata teavituskampaaniatest leidub neid, kel ei ole toimuva kohta täit selgust või kes ei oska saadavat informatsiooni kuidagi enesega seostada, loob vajaduse vaadata üle infosulu tekkimise põhjused.
Seda enam, et järgmine tervet riiki puudutav muutus – Eesti üleminek eurole – leiab aset poole aasta pärast. Oleks kahetsusväärne, kui €-päeva hommik tooks enesega samasuguse peataoleku kui digitaaltelevisiooni tulek.
Küsimus ei ole ju üksnes ühes teavituskampaanias, mis erinevatel põhjustel täielikult ei õnnestunud. See on vaid üks tagajärgedest. Küsimus, miks ei jõua teavituskampaania inimesteni, on küsimus nii inforuumi ühtsusest kui ka laiemalt riigi elanike sidususest riigis toimuvaga.
Eestis on mitu inforuumi, kuid kõige suuremad erinevused on riigi- ja muukeelse vahel. On hädavajalik, et riigis toimuva kohta edastataks ka muukeelsele elanikkonnale samal määral ja samasugust informatsiooni.
Eriti oluliseks saab see eurole ülemineku eel, sest ametlikest allikatest saabuva info vähesuse või juhuslikkuse jäetud tühimiku täidab muudest kanalitest saadav info, mille õigsuses ei saa alati kindel olla.
Praegune olukord, kus pildita jäänud muukeelne elanikkond keskendub veel enam neile kanalitele, mida televiisor veel näitab – Venemaa omadele –, süvendab seda probleemi veelgi.
Selles kontekstis on eriti kahetsusväärne, et praegu uue keeleseaduse eelnõu ümber toimunud mõttevahetustes näevad mõned poliitikud vajadust muukeelsete poliitreklaamide lubamiseks, samas kui tuleks tähelepanu koondada hoopis muukeelsetele riiklikele teavituskampaaniatele.
Kuid elanikkonna vähene informeeritus näitab ka teist probleemi, mis on omakorda otseselt esimese, inforuumi probleemi tulem, ja see puudutab inimeste sidusust riigiga.
Kui riigi arvestamine selle elanikega on väike, on ka kaasamine nigel, ja kodaniku valmisolek võtta vastu üleriigilisi muudatusi puudutavat informatsiooni seetõttu kesine. Sidusust üleöö ei paranda. Küll aga võib teha algust inforuumide lähendamisega. Järgmine eksamipäev on europäeva hommik.