Risto Berendson.

FOTO: .

Kuskilt otsast tuleb pihta hakata. Politsei- ja piirivalveametis käsile võetud kulude kokkuhoid on sisult väike riigireform. See, mis kõrgemal tasandil on jäetud tuima ükskõiksusega tegemata. Kas ei luba seda poliitiline olukord või hirm valijate kaotuse ja igavese ebapopulaarsuse ees.

Teatud riigiametite juhid näevad, et pikas perspektiivis nii edasi ei saa. Organisatsioonis sees on väikest viisi mürgeldanud maksu- ja tolliamet, maanteeamet. Nüüd on lihtsalt järg politsei- ja piirivalveameti käes.

Kriisiajast praegusesse tulles näeme, et riigieelarvest jagatakse raha valikuliste eelistustega. On valdkonnad, mille rahastus on kasvanud 40–60 protsenti, ja on vaeslapsed. Politsei- ja piirivalveametis on palgatõus olnud umbes viis protsenti. Kui poliitik imeb riigireformile mõeldes näppu, tuleb midagi lõpuks ise ette võtta. Raha niisama juurde ei teki. Unistades 1000-eurosest miinimumpalgast, peame tõstma tootlikkust. See on kõigile selge, ent riigisektoris pigem harv mõtlemisviis.

Lihtne on kurta, et paha lugu: politsei- ja piirivalves kaotab töö paarsada inimest. Selle asemel et tunnistada – vanamoodi pole mõtet jätkata, sest organisatsioon jookseb perspektiiviga inimestest tühjaks. Oma töökohal «tatsujaid» üldjuhul ei väärtustata ja koondamine on pikas perspektiivis vältimatu. Riigisektoris need ootused justkui ei tööta.

Lihtsustame. Lähitulevikus jääb idapiiri 13 piirivalvekordonist alles viis. Teenistuskohtadena säilivad kõik, kuid kokkuhoid tuleb iseenda juhtimiselt.

Praegu peab maksumaksja seal üleval iga paarikümne kilomeetri järel asuvat kordonit koos eraldi juhtimisaparaadiga. Kahemehelise välipatrulli piirile saatmiseks on vaja kolme juhti. Keegi peab olema ülemus, keegi jälgima vaatlusseadmeid jne.

Ebaratsionaalne? Kindlasti. Riigisektoris see argument ei tööta. Meedia võib libastuda ja võtta muudatuste kajastamisel hoopis teise tee – rääkida piirivalve identiteedi hävitamisest ja muudel ilukirjanduslikus mõttes põnevamatel teemadel.

Kui oleksite omanik, siis kas teile on olulisem juht, kes hakkab organisatsiooni sees otsima euro euro haaval kokkuhoidu? Näide politseist – idee lõpetada 800 ametiautole kaskokindlustuse ostmine, sest arvutused näitavad, et plekimõlkimiste parandustööde tellimine hoiaks aastas kokku raha 250 uue teenistusrelva ostmiseks. Või eelistate hoopis juhti, kes jätkab mugavustsoonis püsimist ja üritab kõigiga sõber olla? Politsei- ja piirivalve juht valis inimlikult endale ebamugavama tee. Sõpru muudatused talle juurde ei too. Aga keegi pidi seda lõpuks tegema.

Kas peaksime kurvastama, et peadirektori viie asetäitja asemel jääb edaspidi alles kolm?

Kuidas suhtuda juhtkonna soovi tõsta sisemiste ressursside arvelt tavatöötajate palgad vähemalt 900 eurole?

Ei ole vast väga keeruline.