Martti Puukko: Stubbi keerukad ülesanded

Martti Puukko Foto: Sxanpix

Soome ajakirjanik Martti Puukko kirjutab, et valimiste lähedus pärsib põhja­naabrite järgmisel, Alexander Stubbi juhitaval valitsusel raskete otsuste tegemist.

46-aastane Alexander Stubb, endine Postimehe kolumnist, valiti laupäeval Soome Kokoomuse (Koonderakond) uueks esimeheks ja sellega sisuliselt ka Soome peaministriks. Hiljutistel europarlamendi valimistel oli Stubb ülekaalukas häältemagnet, kogudes peaaegu 150 000 häält. Kokoomuses loodetakse nüüd, et uue esimehe suur toetus rahva seas viib erakonna järgmistel parlamendivalimistel võidule.

Kokoomuse endine esimees, peaminister Jyrki Katainen, astub Soome poliitikast vabatahtlikult kõrvale. Aeg näitab, kas ta loobus peaministri ja parteijuhi kohast seetõttu, et talle terendab mõni kõrge ametikoht Brüsselis.

Alexander Stubbi ees seisab raske ülesanne. Ta peaks näitama, et tegelikult ei pea paika see sageli korratav ütlus, kuidas poliitiku jaoks on eelkõige tähtsad iseenda huvid, seejärel sõprade huvid ja kolmandal kohal on erakonna huvid. Vaid Soome huvid on tähtsamal kohal kui poliitikategemine.

Miks on Soomes jõutud olukorda, kus üks minister teise järel valitsusest lahkub või on sunnitud lahkuma? 2011. aasta parlamendivalimised raputasid Soome poliitikat tublisti. Meediakanalid ning ka poliitikud ise olid harjunud mõttega, et Soomes on kolm suurt parteid: Keskerakond, Kokoomus ja sotsiaaldemokraadid.

2011. aasta valimistel lõi aga Põlissoomlaste pea uskumatu esiletõus kõik segamini. Nad edestasid Keskerakonda ja said 19,05% häältest, jäädes vaid ülinapilt maha 19,1% hääli kogunud sotsiaaldemokraatidest.

Suurim erakond Kokoomus sai 20,38% hääli ning tavakohaselt ka ülesande valitsus kokku panna. Valimiste suurim kaotaja oli eelmise valitsuse peaministrikohaga Keskerakond – nad kaotasid umbes kolmandiku oma toetusest ja jäid 15,8% peale.

Keskerakonnal ei olnud nigela valimistulemuse tõttu valitsusse asja. Kuna Põlissoomlaste esimehe Timo Soini vaated Euroopa Liidu ja eelkõige kriisiriikide toetamise kohta takistasid nende valitsusse minekut, sündis Soomes üpris eksootiline Jyrki Kataineni juhitud kuue erakonna valitsus. Seda hakati hüüdma ka six pack-valitsuseks.

Praeguseks on valitsuses alles ainult viis erakonda, sest vasakliit lahkus sel kevadel. 2011. aastal ametisse saanud ministritest on järel alla poole ning vahetunud on ka kesksetel kohtadel töötanud võtmeministrid. Lisaks lahkuvale peaministrile Jyrki Katainenile on kohast ilma jäänud rahandusminister Jutta Urpilainen, kuna sotsiaaldemokraadid valisid maikuisel kongressil ametiühinguaktivistina tuntud Antti Rinne. Nüüdseks on temast saanud juba uus rahandusminister.

Sotsiaaldemokraadid olid ilmselt ehmatanud langeva toetuse pärast arvamusküsitlustes ning Antti Rinnest loodeti mingisugust «imerelva», mis languse peataks. Pärast Rinne esimeheks valimist on sotside allakäik arvamusuuringutes aga hoopis järsemaks muutunud. Juhul kui Soomes ei jõuta ennetähtaegsete parlamendivalimisteni, korraldatakse järgmised Eduskunna valimised 2015. aasta aprillis. See tähendab, et Stubbile ja tema valitsusele jääb oma teovõime tõendamiseks aega vaid kümme kuud. Üpris tõenäoline, et valimiste lähedus tähendab poliitikas enam taktikalist manööverdamist ja häältepüüdmist ning Soome sisepoliitiline segadus üksnes suureneb. Vaevalt, et Stubbi valitsus suudab teha mingeid keerulisi otsuseid.

«Kui Soomes peab midagi laokil olema, olgu see siis sisepoliitika,» kõlab üks president Urho Kekkoneni mõtteavaldus. Aastail 1956–1981 Soome presidendiks olnud Kekkonen rõhutas seda, et välispoliitika on alati olulisem kui sisepoliitika. Kekkoneni jaoks tähendas välispoliitika aga nn usalduslikke suhteid Kremliga.

Ka veel tänapäeval võib Soomes leida neid, kes – sõltumata oma erakondlikust eelistusest –  igatsevad tagasi Kekkoneni-aegset Soomet ja tolleaegseid kombeid, kuidas ajada nii sise- kui välispoliitikat.

Üks neist on professor Jarmo Virmavirta. Viimases ajakirja Kanava numbris kahetseb kauane Kokoomuse mõjukas tegelane Virmavirta seda, et Soome presidendile ei ole enam jäetud seda võimu, mis oli Kekkonenil. «Presidendile jäeti alles peamiselt nimetus ja paar ametikorterit,» kirjutas ta.

Virmavirta leiab, et Euroopa Liidu solidaarsus paneb Soomet tegema otsuseid, mis pingestavad Soome-Venemaa suhteid. Ehkki Soome praegune president Sauli Niinistö rõhutab rahvusvahelistel foorumitel Soome erilist suhet Venemaaga, on tegelikkus Virmavirta hinnangul midagi muud: ELi tegelikkus.

Mõnda aega tagasi nentis Virmavirta Yle raadiointervjuus, et Soome oleks pidanud Euroopa Liiduga ühinedes saama erandi erisuhetes Venemaaga. Minu meelest on küll väga hea, et mingeid selliseid erandeid Venemaaga pole, sest on üpris kummaline mõelda, et Soome väikese riigina suudaks tegutseda Venemaa suunal võrdse partnerina. Taktikepp on alati suurema partneri käes ja sõltub temast, kui usalduslik on see suhe tegelikult.

Ei olnud ka Kekkonen Kremli jaoks võrdne partner – ehkki mitmed Kekkoneni-aegsed ühiskonnategelased veel praegugi seda endale ja teistele kinnitavad. Reaalselt piiras Kekkoneni ja Soomet Kremliga ühendanud köis Soome mänguruumi nii palju, et millegi sarnase kordumist küll ei tahaks. Kui Soome ei kuuluks Euroo­pa Liitu, oleks ta NATO-välise riigina Kremli seisukohalt sama hõlpsasti töödeldav lakei kui 1970.–1980. aastatel, mil Soome nn eliit oli lõpuks Nõukogude Liiduga 1948. aastal sõlmitud sõprus- ja koostööleppe vaimu kuni viimase kriipsuni omandanud. Nende jaoks tähendas Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ilmselt šokki.

Kekkonenist tehti tugeva avaliku propaganda toel Soomes pea asendamatu eluaegne president. Nüüd võime Euroopas samalaadset nähtust kohata Venemaal ja Valgevenes. Ehkki ma ei taha võrrelda Kekkoneni tegutsemislaadi Putini või Łukašenka omaga, leidub nende kolme vahel siiski teatav sarnasus.

Kekkonen sekkus ka Soome sisepoliitikasse: ta näiteks jälgis seda, millised erakonnad ja poliitikud on Moskva vaatenurgast Soome valitsusse kõlblikud. Kui Moskva mõnd poliitikut heaks ei kiitnud, ei kulgenud selle isiku karjäär kuigi tõusujoones. Kekkoneni ja Moskva toetus samal ajal kiirendas nii mõnegi toonase mõjuka tegelase edenemist Soome ühiskonnas. Nõukogudevastasus oli aga enam-vähem halvim silt, mis Soomes kellelegi külge võidi kleepida. Nõukogudevastane inimene või selleks nimetatu oli Soome avalikus elus nagu pidalitõbine, keda oma karjäärile mõtlevad inimesed vältisid.

Nõukogudevastasus esines tihti justkui käsikäes paremäärmuslusega. Parem­äärmuslasteks nimetati Soomes – hoolimata erakondlikust eelistusest – vabalt neid, kes tahtsid, et Soome sarnaneks rohkem teiste demokraatlike lääneriikidega.

Virmavirta meenutas oma Kanava artiklis, et president Kekkonen saatis oma veerand sajandit kestnud presidendiaja vältel Eduskunna laiali «ainult» kolm korda. Esimest korda juhtus see 1961. aastal, mil rahvusvaheline olukord oli pingestunud. Virmavirta leidis, et see olukord võiks ka praegu tuttavalt kõlada. «See mõjus, seda keelt Kremlis mõisteti,» võttis ta asja kokku.

Seda teksti lugedes näib, et Virmavirta näeks ehk Soomet meelsasti kui laialdase autonoomiaga Venemaa piirkonda, mida juhiks mõni Kremli määratud «kindralkuberner».
---------------------------------------------------------------------------

Väljavõtteid Soome tõenäolise uue peaministri Alexander Stubbi programmkõnest 15. juunil Lahtis

•    Olen mures Soome poliitilise süsteemi pärast. Olen mures meie suutlikkuse pärast teha otsuseid. Ning veel rohkem olen mures meie võime pärast tegutseda viisil, mis äratab usaldust.

•    Poliitikas on liiga palju paternalismi ja maternalismi, liiga palju «meie ja nemad»-mõtlemist. Poliitikud kõnelevad endast liiga sageli kolmandas isikus – andes mõista, justkui nemad teaksid asju teistest paremini.

•    Poliitika ei ole ainult valimistel kandideerimine ja hääletamine. See ei ole rahajagamine oma valijatele või üksnes uut­e keeldude ja reeglite väljamõtlemine. Poliitikute ülesandeks ei ole kättevõidetud eeliste kaitsmine ja maailmas asetleidvatel muutustel tee peal ees seismine.

•    Poliitikat saab teha mitmel moel. Mitmed kohad minu eilses kõnes põhinesid sotsiaalmeedia kaudu tulnud tagasisidel. Osa sellest oli Kokoomuse liikmetelt, osa teistelt. Headelt ideedelt ei küsita parteipiletit.

•    Oluline on see, kuidas me üksteisesse suhtume. Kas me peame enesest ja oma konkurentidest lugu või jõuame vastastikuse õelutsemise tsüklisse, lootes meedias pildile pääseda? Ma tahan tuua positiivsemat poliitikategemist, pean lugu ja austan igaüht sõltumata tema päritolust ja seisukohtadest.

•    Ma õpin iga päev midagi juurde. Teen vigu. Mõnikord ütlen asju liiga otse. Kokoomus ja valitsus peavad julgema uut katsetada, ebaõnnestuda ja õnnestuda.

•    Tahan valitsuse töökultuuri uuendada. Punktivõitude kogumine peab nüüd lõppema. Usaldus sünnib üksnes avameelsusest. Teadmisest, et partneritel ei ole varjatud motiive ja mänge.

•    Kahjuks on tõsiasi, et majandusolukord pole kiita. Meie tööstuse vundamenti vapustab struktuurimuutus. Me oleme kaotanud suurel hulgal töökohti. Rahvastiku vananemise tõttu ei piisa avaliku sektori tuludest praeguse tempoga kulude katmiseks. Soome loeti just Euroopa konkurentsivõimelisemaks riigiks, aga meie majanduskasv on Euroopa nõrgemaid.

•    Sellest olukorrast ei aita meid välja porisemine, süüdistused ega ühekordsed abipaketid. Kui me peame oma riigi ja tema edu uuesti üles ehitama, siis saab see toimuda üksnes uskudes tulevikku, oskustega, loovuse ja usinusega. Ma usun, et soomlastel seda kõike jätkub!