Tartu Ülikooli professor Jaan Ginter.

FOTO: Margus Ansu

Teaduskondade arvu vähendamise idee on rektoraadi initsiatiivil ülikoolis ringelnud ligi kümme aastat, kuid teaduskondade üldise toetuse puudumisel on see senatis korduvalt maha hääletatud.

Eks seetõttu juristid nüüd üllatusidki, kui ülikooli senat selle viimasel istungil ootamatult heaks kiitis.

Viimaste päevade rohked pöördumised näitavad, et meie teaduskonna lõpetajate tulevasi tööandjaid häirib uue põhikirjaga kavandatav teaduskonna instituudiks degradeerimine väga. Loomulikult on neile tähtis õigusteaduskonna nimi, aga mitte ainult. Tööandjad on veelgi enam rõhutanud, et juristide ettevalmistamise küsimused peavad jääma õigusteadlaste otsustada. Seda ei ole ka raske mõista.

Raske oleks leida kedagi, kes arvaks, et näiteks arstide ettevalmistamise küsimustes on mõistlik anda häälteenamus meditsiinilise hariduseta otsustajatele.

Superteaduskondade idee väljapakkujad on oma ettepanekut kogu aeg saatnud jutuga, et nelja teaduskonna loomise plaani vastased on arengu vastu ega mõista, et muutuvates oludes peab muutuma ka ülikool.

Õigusteaduskond on olnud teaduskondade ühendamise vastu, kuid on ikka pooldanud sisulisi arenguid. Õigusteaduse õppekava on viimase paari­kümne aasta jooksul (kuna õiguskord on muutunud) ümber kujundatud palju kiiremini kui mitmeid teisi õppekavu. Seevastu ülikooli struktuuri kastide ümberjoonistamine ei aita ülikooli ega erialade sisulisele arengule kuidagi kaasa.

Suurtest teaduskondadest on loodetud sünergiat ja dubleerimise vältimist. Sünergia saab tekkida aga ikkagi vaid vabatahtlikul ühinemisel. Erialadevaheline teaduslik või õppetööalane koostöö ei vaja erialade mehaanilist ühendamist superteaduskonnaks, vaid pigem paindlikumaid rahastamismeetmeid. Ka ei dubleerita õiguse ega sotsiaalteaduste ning haridusteaduse või majanduse õppekavasid tervikuna või üksikuid aineid neis. See efekt jääks niisiis olematuks.

Kui teistes valdkondades tähendab reform ühe väikese teaduskonna ühendamist suuremaga, siis socialia valdkonnas pakutav on äärmuslikum. Kokku tahetakse sulatada kolm tugevat teaduskonda (sotsiaal- ja haridusteaduskond, majandusteaduskond ning õigusteaduskond) ning lisada sekka veel kolm kolledžit (Pärnu, Narva ja Euroopa kolledž).

Reformikava propageerijad rõhutavad, et liitmistehte üks eesmärke on võrreldava suurusega struktuuriüksuste tekkimine. Uues sotsiaalteaduskonnas oleks samapalju tudengeid kui ülejäänud kolmes teaduskonnas kokku. Kuna nii suure ja kireva kogumi efektiivne toimimine on küsitav, siis socialia valdkonna nõukogus, kus reformikava arutati, ei olnud selle poolt ükski nõukogu liige – pooled olid vastu ja pooled jäid erapooletuks.

Küsitud on sedagi, kas välja pakutud reform kellelegi ka midagi paremaks teeb? Võib nõustuda, et ülevalt alla juhtimine võib sellise skeemi puhul lihtsam olla. Rektoril oleks vaja tegeleda üheksa dekaani asemel ainult neljaga. Kuid pakutavat struktuuri altpoolt vaadates ei paista reform ühegi ülikooli funktsiooni täitmist sujuvamaks või efektiivsemaks tegevat.

Ülikooli põhikorra muutmiseks tehtavad otsused ei tohiks minna vastuollu suure osa ülikooli inimeste, sealhulgas tervelt nelja teaduskonna arvamusega, samuti ühiskonna ja tööandjate ootustega.

Ülikooli nõukogu Soomest pärit liikme Kari Raivio üldtuntud teesi kohaselt ei sõltu kõrgkooli edukus sellest, milline on tema struktuur. On palju edukaid ülikoole, nende juhtimismudelid on erinevad.

Ei ole mingit alust väita, et ülikoolid liiguvad mingi ühe progressiivse juhtimisstruktuuri poole, mis nõuab neljaks teaduskonnaks koondumist. Tuleb loota, et meie ülikool saab sellest, aastaid inimeste tööaega ja energiat neelanud superteaduskondade loomise püüdlusest, üle ning ülikooli inimestel võimaldatakse pühenduda teadustööle ja üliõpilaste õpetamisele – sellele, milleks on meie alma mater Eesti ühiskonnale tegelikult vajalik.