Volli Kalm: rahvusülikooli eesmärk, juhtimine ja struktuur

Volli Kalm Foto: Margus Ansu

Traditsioonilise, nn peavoolu hariduse põhiline puudus on see, et ta teeb täpselt ja eranditult seda, milleks ta on kavandatud. See tähendab, et ta toodab ühesuguse hariduse, mõtteviisi ja unistustega noori.

Praeguse Tartu Ülikooli ülesanne on anda parim hariduslik ettevalmistus põlvkonnale, kes on hõivatud, õnnelikud ja edukad ka poole sajandi pärast. Me ei tea, millised on tuleviku ametid ja nendega hakkamasaamiseks vajalikud pädevused. Kindel on vaid see, et järjest tähtsamaks muutub oskus leida infot ja seostada eri teadmisi ning koostööoskus rahvusvahelises keskkonnas.

Neis tingimustes toimub maailma kõrghariduses muutusi, mille põhitunnuseks on ülikoolide püüd ette näha maailmas toimuvat ning varakult reageerida ühiskonna, õppijate ja rahastajate ootustele.

Püüdes põhikirja kaudu uuendada Tartu Ülikooli juhtimise korraldust ja struktuuri viisil, mis suunaks enam erialadevahelisele lõimumisele ning suurendaks ülikooli liikmete kaasatust ja vastutust strateegiliste otsuste langetamisel, kuuleme kohati nii ülikooli seest kui väljast ütlemisi, et «tehtagu edasi nii, nagu seni on tehtud». Niisuguste hoiakute taustal ongi tekkinud arusaam, et innovaatilised ja uuendustele avatud on ainult noored eraülikoolid. Kõik vanad on stagnad. Tartu Ülikoolil on võimalus tõestada, et ka vana saab olla uuenduste eestvedaja ja kiiresti arenev ning ka selles mõttes rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline.

Tartu Ülikooli uue põhikirja vastuvõtmine jätkab seitse aastat tagasi alanud juhtimisreformi. 2007. aastal kujundati sisemiselt ümber kaks suurt teaduskonda, ülejäänud üksused on aga kujunenud «kohalikest» oludest lähtuvalt. Oleme jõudnud olukorrani, kus ülikoolil ei ole kõigis oma tegevusvaldkondades ühtseid ja tugevaid akadeemilisi üksusi, kes oleksid võrdväärsed partnerid nii ülikooli sees kui ülikoolivälises suhtluses. Teaduskonnad erinevad suuruselt ligi 50 korda, eri struktuuriüksuste töötajate arv varieerub kahest 300ni.

Ülikooli nõukogul on ressursside jagamisel keeruline tagada kõigi nende üksuste kestlik areng.

Uue põhikirjaga loodava elukorralduse eesmärk on vältida olukordi, kus killustunud ja tasakaalustamata struktuuri puhul tehakse strateegilisi otsuseid lähedaste kolleegide ringis, ilma valdkondlikku ja ülikooli kui terviku vaadet silmas pidamata.

Ülikooli juhtimine ja struktuur peavad soodustama vastutuse selget määratlemist, mitte seda takistama. Laiapõhjalised, kogu ülikooli hõlmavad strateegilised otsused eeldavad väikeste üksuste vaheliste tõkete kaotamist. Juhtimisotsuste tegemisega seotud õiguste ja kohustuste tasakaalustamatuse ilmekaks näiteks on olukord, kus nõukogult, rektorilt ja dekaanidelt nõutakse rahastamise suurendamist ja palkade konkurentsivõimet, samal ajal kui üksuste enda igapäevased eelarve- ja personaliotsused on ülikooli ja teaduskonna strateegiliste eesmärkidega seostamata.

Uue põhikirjaga seoses on enim mainitud hirmu kaotada senine identiteet või kontroll eelarve ja vastuvõtuarvude üle. Siiski mitte kõik õigus-, usu-, matemaatika-informaatika- ning sotsiaal- ja haridusteaduskonnast pärit senati liikmed ei jaga neid hirme: neist teaduskondadest on senatis seitse liiget, uue põhikirja vastu anti salajasel hääletusel vaid kolm häält.

Ohtude ja hirmude maandamisega me tegeleme. On selge, et erialade identiteet seostub tegelikult sisu, mitte niivõrd tema allüksuse formaalse asukohaga. Uutmoodi struktuuri koostöökogemuse juurdumiseni võime ka eelarve jaotada praeguste allüksuste tasemel. Riikliku koolitustellimuse kadumine, õppima tuleva eagrupi kahanemine, ülikoolide tulemuspõhine rahastamine on väljakutsed, millega toimetulekuks on mõistlik jõud ühendada ja koos tegutseda.

Ülikooli missioon eeldab, et me oleme muutuva ühiskonna juhtiv jõud. Meil on võimalus olla muutuste liider. Kasutagem neid võimalusi ja ärgem unustagem, et lisaks meile, kes me ülikoolis töötame, kuulub ülikool ka teistele – üliõpilastele, rahvale, riigile.