Lemmikloom toob inimestes esile nende parema poole. Nii võiks sõnastada Leelo Tungla vastse proosateose esimesena kätte tuleva sõnumi. Lugemist jätkates lisandub sellele veel tõdemusi, mida autor just teisele täiskasvanule südamele panna tahab.
Tänapäeva täiskasvanud on käest ära!
15. juuni 2014, 18:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tungal on alati laste (ja koerte) poolel. Talle teeb muret praegusel ajal võimust võttev suundumus, et lapsed on pahatihti üksi jäetud. Iga kord isegi mitte füüsiliselt. Tööd murdval, karjääri tegeval vanemal puudub jaks kodu ja lapsega tegeleda. Vahet pole, kas pere on vaene või rikas. Vahet pole, kas isa on Soomes ehitaja või Brüsselis ametnik. Kunagi kõneks olnud igatsustasu peaks aga maksma hoopis lapsele, mitte kõrgel ja kaugel asuvale täiskasvanule, leiab Tungal.
Raamat jutustab lastest ja loomast. Sellel tõsielulisel nüüdisaegsel lool on «vanade heade (lastejutu)aegade» mekk man. Autor kõrvutab kaht peret. Kummaski viibib üks vanematest (küll erineval põhjusel) eemal. Üks tüdruk elab suures majas, neil on teenija ning mõistagi palju raha. Teise tüdruku peres tuleb hoolega raha lugeda. Üks on enesekindel ja ettevõtlik, teine tagasihoidlik ja äraootav.
Liisa isa on pere juurest ära läinud. Tal on nüüd noor naine ja pisipoeg. Omal kombel lohutuseks saavad lapsed valida varjupaigast endale koera. Aivi peres pole millestki puudust, aga koera seal pole ega võetagi. Ema töötab Brüsselis ja isal on kogu aeg palju tööd. Aivi jätab esialgu ebameeldiva mulje. Ta kiusab Liisat, narrib teda tema riiete ja koolikoti pärast. Pärast puudel Pedro sekkumist saavad tüdrukutest head sõbrad. See juhtub küll kui imeväel…
Esialgu võibki lugu jätta pisut muinasjutu moodi mulje. Pedroga kokku puutuvad inimesed muutuvad ühtäkki lahkeks ja vastutulelikuks. Tõre naabritädi soostub nii pisipõnni kui ka koera kantseldama. Tänu koerale leiab tädi endale koguni abikaasa. Väike Matu oskab äkki r-tähte ütelda. Koer justkui uuriks arvutis koeraportaali. Eelootus, et Pedro tõttu imed sündima hakkavad, on loodud, aga jääb kohe alguses soiku…
Koera-teema aga on läbiv. Pedro jätab küll peaosaliste rolli tüdrukutele, aga Aivi südamest tulev koertelembus toob mängu koerte varjupaiga ning näitab ka lugejale võimalusi, kuidas nad päris lihtsalt saavad hädas olevaid loomi aidata. Muuseas, raamatu tagakaanel seisab, et selle ostes toetad Varjupaikade MTÜ hoole all uut kodu ootavaid loomi.
Raamatus on üks mõtlemapanev sündmus. Liisa isa on otsustanud siirduda poliitikasse ja osaleb valimiskampaanias. Selle tarbeks tuleb filmida reklaamklipp, milles mees kõneleb kaunisõnaliselt laste õigustest ja vajadustest. Klipp võetakse üles tema endises kodus, taustaks «vanad» lapsed, uus naine ja pisipoeg. Etendatakse silmakirjalikult perekondlikku idülli. Kui palju see Liisale ja Matule haiget teeb, nende ema alandab, selle peale täiskasvanud ei mõtle.
Autor laseb selle sündmuse kommentaariks Aivil vihaselt hüüda: «Kõik laste heaks, jah? Et lapsed on meie tulevik – aga kuidas nad olevikus hakkama saavad, see pole kellegi asi!»
Tungal tunneb muret praeguses ühiskonnas toimuva pärast. Kuidas mõjub see lastele? Kuidas nad hakkama saavad? Mida kõrva taha panevad? Milliseks kujunevad? Süda on neil praegu küll õigel kohal. Nemad hoolivad. Hoolivad nii mahajäetud koerast kui ka oma kaugel viibivast vanemast.
Taas tuleb tsiteerida Aivit: «Tead, ega midagi pole öelda: need tänapäeva täiskasvanud on tõesti käest ära läinud! Vanasti ikka muretseti laste pärast, aga meil on täiesti vastupidi: muudkui aga pabista, kus su vanemad on ja mida teevad!»
Lõpuks saab lugeja teada, mis põhjusel Pedro Liisa isa uut naist kartis ja kes üürib enesele naabri Antoni korteri. Lugu lõpeb pulmade ja tulevikulootustega.
Raamat
Leelo Tungal
«Puudel Pedro ja igatsustasu»
Illustreerija Kirke Kangro
Petroneprint
2014