Toomas Raudam: naabrid

Foto: Corbis / Scanpix

Elan nüüd Pärnus. Ja mul on uued naabrid. Lasnamäel elasin enam-vähem täpselt nelikümmend aastat. Minu naaber, kõhetu mees oma matsaka mammiga, teismelise tütre, vanaema, nuumatud kassi ja suure koeraga, kes muidu lifti ei mahtunud, kui pidi ta saba pooleks murdma, oli pärit Uuralite tagant.

Vene ajal teenis ta endale elatist vihmavarjude parandamisega, uuema aja kohta ma nii kindel pole, ehkki vihmavarjud on jäänud samaks. Nagu ka kingad. Need vist ainsana on jäänud samaks. Ja neid saab siis soovi korral ka parandada. Võimalik, et ta töötaski mõnes taolises müügiketti paigutatud töökojas. Me saime hästi läbi. Tütar käis meie juures eesti keele lõpueksamiks nõu küsimas. Nemad jälle käisid jalutamas meie väikest kinematograafilist koera, kelle ema oli Arvo Iho taks. Panime talle nimeks Mutsi. Ta oli nii Mutsi moodi. Kui mulle saadeti Andorrast värviline pildialbum – saatjaks üks mingilt kultuuriürituselt leitud juhututtav, kes oli väga mu poja moodi –, siis esimene, keda raamatut avades nägin, oli Mutsi. Selliseid segatõugu penisid on vist terve maailm täis.

Ühe naabri kõrvalmajast tõin ma koju. Ta ise ei jõudnud. Seisis prügikasti kõrval ja värises nagu mõni Kierkegaardi filosofeem. Raske kott, mis tal käe otsas rippus, kiskus ta ühest õlast alla, teises käes oli kepp ja sama käega hoidis ta kinni prügikasti servast. Oli palav suvepäev, päike kõrvetas, prügikasti plekist serv oli tulikuum. Ta oli purjus, kuid mitte eriti. Sellises seisus on raske tasakaalu hoida. Võtsin koti enda kätte. Ma viisin ta koju. Uksekoodi ta õnneks mäletas. Ta elas viimasel, viiendal korrusel. Uksel võttis meid vastu tige tulehark, tõeline vene baaba. Miks sa ta, raisa, koju tõid, pahandas ta minuga. Parem, kui oleks kõngenud. Tal on astma, ega ta palju oleks vastu pidanud. Sellega asi lõppes. Päris sõpradeks me ei saanud. Kuid iga kord, kui ma teda tänaval kohtasin, tõstis ta oma vigase käeköndi semulikuks tervituseks ja mulle meenus prügikasti tuline raud, millest ta oma käega kinni oli hoidnud.

«Vaata, kui ilus siin on! Lilled õitsevad, isegi lõvipeadest purskab vett. Varem seda polnud, mehaanik ütles mulle, et see on süsteemi viga ja et nii ruttu see korda ei saa. Tead, R., mul on nii hea meel, et süsteem korda sai, eks räägi see üht-teist ka meie riigist.»

Jutuajamine leiab aset Kadrioru muuseumi taguses pargis, käin siin vahel jalutamas, päris hea meel kedagi näha, paar sõna vahetada. R. on mu tuttav ülikooli ajast, ühtlasi on ta ka minister. R. minu vaimustust ei jaga. «Käivad siit lilli varastamas,» pobiseb ta. «Kes?» tunnen alandlikku huvi. «Kes? Eks ikka Lasnamäe venelased!» Mul sees kihvatab, pööran selja ja kähvatan: «Aga mina olen ka Lasnamäelt. Head õhtut ja veel paremat elu sulle ja su prouale!»

Nüüd elan ma Pärnus. Siin on vaiksem. Ja poliitikud on kaugemal. Kaks korda nädalas saame naabritega naabri värava all kokku. Hea inimene Audrust toob meile head maapiima. Piimamannergute jaoks on vana tool. Paneme mannergud toolile ja jääme piimanaist ootama. Juttu puhuma. Millest me räägime. Räägime ja ei räägi ka. Sest kui midagi naabri jutus ei meeldi või kui arvad, et oled targem (hoidku jumal selle eest!), siis on parem vait olla. Me räägime (ja ei räägi ka) sellest, et Ilves võiks paraadidel nätsu mitte närida. Kui ta vaid teaks, kui paljusid ta sellega solvab ja et kas talle siis polegi tähtis, et teda kõik armastaksid? Kas ta teab sellest, millest me räägime? Võiks ju teada, oleks talle endale kasulik. Oleme kindlad, et vastav aparatuur on tal olemas ja et see ulatab isegi meie kodu-uulitsasse. Aga võib-olla ta ei tahagi teada ja võib-olla ei lasta tal teada saadagi, meie ju ei tea, kuidas need asjad seal käivad ja kes meie presidendi ihulist ja vaimset tervist võib-olla tema enda teadmata kaitsma peavad, sest süsteem on ju selline, teisiti vist ei saa. Räägime sellest (ja ei räägi ka), et viimasel ajal on palju ufosid nähtud ja et kindlasti tähendab see, et midagi on tulekul, mis nad muidu siis luurivad. Räägime sellest (ja ei räägi ka), et vanasti vene ajal oli parem ja vabrikud töötasid ja kunagi ei olnud nii, et surnud kala oleks rannas vedelenud, kõik tehti jahuks ja kellelgi ei olnud millestki puudust.

Me räägime (ja ei räägi ka) iseendist, kes me varem võisime suure põllu üles künda, aga nüüd enam ei suuda. Kuhu küll see jõud on kadunud. Ja me räägime sellest, et kuidas küll saab nii olla, et poliitikud polegi nagu inimesed, ja et pole midagi, mis neid vaost välja viiks, ja et kui poliitik «Foorumis» alandlikult pastaka püsti tõstab ja sõna palub, et miks siis on selline tunne, et tegemist pole mitte lapsega, kes me kõik oleme olnud, vaid mitte-inimese või inimesega, kes suudab endast enamjagu inimlikku välja kraapida. (Sama asja pani ka William Blake imeks: «Mul on hale oma kaasmaalastest, kes jändavad poliitikaga. Saadikud alam- ja ülemkojas on minu arvates lollid. Nad ei tundu mulle olevat inimesed. / They seem to me something ­other than human life./»)

Merleau-Ponty on kirjeldanud, kuidas üks mees hakkas tänaval vihmavarju lahti tegema ja ta sai äkki aru, et tegemist on inimesega. Ka neis mu naabrites, kellega ma nii, sõnatult sõnadega, piima ootel juttu vestan, tunnen ma ära inimesed, kes räägivad sama sundimatult, nagu sajaks vihma ja nad hoiaks oma pea kohal vihmavarju.

Paraku pole mitte kõik nii pilvitu. Üks mu naaber kaebas mu peale. Tema piimaootaja pole. Ma olevat oma aia liiga kõrgeks ehitanud. Varjavat valguse ära. Mingid ametnikud sõitsid kohale, tegid pilte. Nii on taaselustatud igipõline koputamistraditsioon.

Mitte-inimese äratundmine on ääretult tähtis. Sel moel kõnetab meid kuristik, mis haigutab igavust tundmata iharalt meis enestes.  

Kui peaks kunagi juhtuma, et satun ühte lifti eelmainitud poliitikuga või pealekaebajast naabriga, ja kui sõit peaks viima pilvelõhkuja tippu ja uksi vahepeal lahti ei tehtaks, siis peaksin ennast kõvasti pingutama, et mitte teha lõppu mõlema mitte-inimese (inimliku, liiga inimliku) eksisteerimise vormiga. Ning pole võimatu, et kabiinist leitakse lisaks veel kolme nooremapoolse kultuurikriitiku, eetilisi väärtusi eitava või nivelleeriva kolmainsusliku K. läbinäritud kõridega laibad.