Tükkideks lahtivõetud arhitektuur ja teised lood Veneetsia biennaalil

Korea paviljon. Foto: AP/Scanpix

Erinevaid kunstivaldkondi haarav Veneetsia biennaal on ilmselt üks vanimaid nn kultuuritööstuse brände maailmas (kunstibiennaal toimus esimest korda juba 1895. aastal, arhitektuuribiennaali korraldati uppuvas linnas tänavu 14. korda). Vaatamata kriitikale staarisüsteemi aadressil ja biennaali kui formaadi massilisele kopeerimisele üle maailma on Veneetsia endiselt arhitektuurimeedias tõmbenumber ja jututeema number üks: kes kureerib, keda kutsutakse ja kes on uued tähed?

Üks edu pante on biennaali võime end ka sisuliselt uuendada ja tänavune väljalase tegi seda rohkem kui ükski teine. Ilmselt võis korraldajate kontor end õnnitleda juba hetkel, kui 2014. aasta biennaali peakuraatoriks saadi ei keegi muu kui tänavu 70-aastaseks saav Rem Koolhaas, üks maailma kuulsamaid ja karismaatilisemaid arhitekte. Mees, kelle rõhutatud puudumist viimase aastakümne biennaalidelt tõlgendati kõneka süsteemikriitikana, mees, kes nüüd nõustus kureerima vaid oma tingimustel.

Esiteks näituse pikem ettevalmistusaeg – tavapärase aasta asemel kaks – ja teiseks lubadus, et näitus ei pea rääkima kaasaegsest arhitektuurist. «Tahtsin sellest lahti ütelda, sest arhitektuuribiennaal hakkas aina enam sarnanema kunsti omaga ja see häiris,» ütleb Koolhaas ühes oma arvukatest intervjuudest. Tema kureeritud biennaali peanäitus «Põhitõed» («Fundamentals») on ajalukku tagasi vaatav ülevaade arhitektuuri baaselementidest, asjadest, millest majad koosnevad: uksed, aknad, seinad, põrandad, rõdud, koridorid, vannitoad jne. Kokku viisteist tervikust lahti rebitud tükki, mida kasutavad kõik arhitektid igal ajal ja igal pool ja mis näitavad arhitektuuri kui kummalist segu millestki väga vanast ja püsivast ning väga uuest ja muutlikust.

Paljud eksponeeritud «fundamentaalid» pärinevad 5000 aasta tagusest ajast, inimühiskonna algusaegadest, tehnoloogia mõjul on neist saanud masinlikud tüüptooted (à la trepist eskalaator) ning tänaseks juba ka digitaalsete vahenditega kontrollitavad süsteemid. Me elame standardiseeritud maailmas, kõikvõimalikud ettekirjutused tõmbuvad aina tihedama ringina meie ümber koomale ja sellele ei näi lõppu tulevat.

«Lugu sellest, kuidas kunagi kaaluka ja kindlana näivad elemendid, tiined sisemisest tähendusest ja käsitööoskusest, on taandunud õhukeseks ekraanide ja pindade maailmaks, mis tehnoloogiamaagia libedal teel veel «targaks» on muutunud,» kirjutab näituse ülevaates The Guardian, süüdistades Koolhaa­si äkilises pessimismis kogu eriala suhtes: näitus ütleb, et asjad pole enam nii nagu ennevanasti, meid ootab hukk.

Loomulikult pole mehe enda sõnul tema sõnum ei negativistlik ega kuuluta ka arhitektuuri mõttetust («arhitektina pole mul lubatudki seda öelda»), pigem poliitiline – ehituslike põhielementide baasilt kirjutab ta tegelikult oma arhitektuuriajaloo, punub loo ümber asjade, millest seni mööda on vaadatud. Sõnaga, (kunsti)ajalookriitiline ajaloonäitus.

Vahemärkusena olgu öeldud, et lifti leiutamise epohhiloovast tähendusest kõrghoonete arhitektuuris või modernismi masinlikest tüüpprojektidest räägib iga praegusaegne arhitektuuriajalugu, pigem raputatakse biennaalil maha liitsõnaosis «arhitektuuri-», see sidus ja autorikeskne lugu, ning kogutakse enneolematusse 2000-leheküljelisse kataloogi tükid, mis lammutusest järele jäävad.

«Ma ei arva, et arhitektidelt on nende jõud röövitud,» arvab Koolhaas, «me saame endiselt hoonetüüpe leiutada, ent me peaks tunduvalt kriitilisemalt suhtuma oma ettekujutusse, kuidas me projekteerime ja ehitame.»

Peanäitus on kui kollektiivis peituva jõu manifestatsioon: kaasatud on meeletul hulgal asjatundjaid, ajaloolasi, üliõpilasi, muuseume, erakollektsioone. Nii on üks Saksa professor juba 60 aastat trepi ajalugu uurinud ja vastavale erialale aluse pannud; Inglise fanaatikust ehitusantikvaari Charles Brookingu kogust pärineb seinatäis eeskujulikku ajalooliste aknaraamide väljapanekut.

Sama toa teise serva paigutatud masin tänapäeva aknatehasest on illustratiivne kujund sellest, kuidas nikerdatud raamide ja sulgurite maailm on asendunud raamita klaaspindadega, kuidas «klaassein on akna alla neelanud».

Kui põhitöö on tehtud Koolhaasi enda juhendatud Harvardi disainikooli üliõpilaste abiga, siis näiteks fassaadide toa on kureerinud Koolhaasi kunagine kaastöötaja Alejandro Zaera-Polo, Tallinnaski esinenud mees, kes on juba aastaid mõrul ilmel rääkinud majade väliskestast kui praeguste arhitektide jaoks viimasest vabaks jäänud tegevusväljast.

Näituse sümboolseks keskmeks on Giardini peapaviljoni kuppelsaal, mille sajandivanuse imeilusa sinikuldse klaaskupli alla on riputatud kõige triviaalsem ripplagi, mis lõikes eksponeerib enda peal meeletut tüsedat kihti masinaid ja kommunikatsioonitorusid – lagi kui tehnoorganism, millel kõht julmalt lahti lõigatud.

Sama mõtlemapaneva alatooniga on kamina lugu: endisest sotsiaalsest kogunemiskohast ja toa ehtest on tänapäeval saanud «tark» küttesensor, mis järgib inimese liikumist ja personaalseid seadeid.

Biennaalil tavapäraste tuntud nimede ja spektakulaarsete linnavisioonide asemel on seekord ukselingid, tualetipotid, fassaadielemendid, turvaväravad ja kogu muu tänapäeva ruume iseloomustav banaalne substants – suurepärane kontseptsioon selleks, et kogu näituse taustal tõuseks esile õigupoolest vaid üks nimi, üks kuraator, Remi enda pikk ja kõhetu figuur, kelle fenomeni saladuseks on alati olnud provokatiivsus, nüüdismaailma määravate elementide suurepärane tundmine ja ülihea kommunikatsioonivõime. Kas näiteks filmibiennaal võiks endale punasest vaibast loobumist lubada?

Kui Koolhaas oma nõudmistes vajas juurde aega, siis tegi ta seda ka rahvuspaviljone silmas pidades – kuraatori eesmärgiks oli pea- ja rahvusnäituste suurem ühtsus kui ­eales varem, allutades nad etteantud teemale «Põhitõed: modernsuse omaksvõtt 1914–2014». Sada aastat, kust riik võis valida oma teema, perioodi, nimed.

Tõepoolest, kuraatori taktikepi all on paviljonidega palistatud Giardini aeda (ja oma koduta riikide väljapanekuid Arsenales) tabanud tõeline üksmeel ja tahe modernismi ajaloole kriitiliselt otsa vaadata, näitused on oma sisukuses juba palju positiivset vastukaja pälvinud. Nii teeb Brittide paviljon ülevaate Teise maailmasõja järgsest planeerimisnäidetest linnades nagu Milton Keynes ja Thamesmead, segades mütoloogilise varjundiga kokteili William Blake’i pastoraalsest romantikaihast ja Stanley Kubricku sci-fi-utoopiast (Eesti vasteks sobiks ehk Mati Unt ja Mustamäe).

Prantslaste näitusel on kesksel kohal kuulsa Jacques Tati film «Minu onu» (1958) ja filmi peategelaseks olev äärelinna maja, aga ka moderniseerimise pahupool – ühes kõrvalruumidest on jutustatud Pariisi lähistel asuva, 1930. aastatel rajatud La Muette’i modernistliku elurajooni lugu, mis leiti hiljem olevat sobiv juutide koonduslaagriks.

Pikem ülevaade paviljonide kirjust seltskonnast nõuaks omaette artiklit, olgu siiski nimetatud mõned arhitektuurinäituse moetrendid. Kui tegeleda suurnimedega, siis teha seda tema loomingu vähem tuntud aspektist, välisruumi analüüsimisest tunduvalt personaalsema ja õdusama touch’i annab interjööri ja koduteema.

Viljakas on arhitektuuriajaloo vaatlus laiemal kultuuriväljal, nagu film, kirjandus ja loomulikult poliitika; vana tõdemus, et meediumis o n sõnum – esindatud olid nii näitus kui tootemess, kui tehnoloogiliselt rafineeritud sündmusruum ja variant kogu ekspositsioon taandada ajaleheks.

Kuldlõvi pälvinud Korea paviljon vaatles poliitilise võimu ja ruumi suhet, analüüsides ühe tervikuna ja teineteisest mitte nii väga erinevana koos Põhja- ja Lõuna-Korea moderniseerumist.

Eesti noorte arhitektide Johanna Jõekalda, Johan Tali ja Siim Tuksami kureeritud ekspositsioon «Vaba ruum» oli biennaalil erandlik – eestlased tegelesid ainsana väga otseselt tulevikuteemaga, täpsemalt füüsilise ja digitaalse avaliku ruumi kokkupuutepunktiga ja selle mõjuga linnaruumile. Kuraatorite sõnul oleme murdepunktiks, kus suhestume avaliku ruumiga üha enam reaalaja infotulva, asjade interneti ja sotsiaalvõrgustike kaudu. Meie füüsilise ruumi kujundamine on aina enam sõltuvuses selle digitaalsest vastest.

Teema ankurdamiseks linnaruumi oli valitud Tallinna bastionaalvööndi kui avaliku sfääri ajalugu, mida kuvati näitusekülastaja liikumisele reageeriva digitaalse pildipilvena saali seintel ning üsna klassikalisel kombel ka seinaorva peidetud maketina. Samas orvas võis lasta end mõneti ehmatada ka tõsisel ilmel Eesti e-riigist kõnet pidavast president Ilvesest – riigivõimu sümboliseeriv kujund par excellence, mis tekitas vastukaaluks noorte kuraatorite poolt jutlustatud uuest osaluspõhisest vabadusest küsimusi digitaalmaailma tegelikult detailsest kontrollitavusest, manipuleeritavusest ja e-demokraatiast kui riikliku ideoloogia tööriistast.

Et vastasseinas sekundeeris praegusele presidendile Konstantin Pätsi kõne, siis võis õnneks aimata dialoogiruumi peidetud irooniat.

Eestlaste noorusliku pealehakkamise pinnalt tehtud paviljon püüdis ruumistada tegelikult nähtamatut – kuidas võrgustunud tehnoloogiatele toetuv virtuaalkeskkond mõjutab «päris» sündmuste sündi, otsustusprotsesse ja lõpuks nii ka linna ennast. See kõik on alles ebalev ja kompiv küsimine, mis näituseruumi seintele ja põrandale projitseeritud pikslimaailmana ei anna end vaatajale kahjuks kuigi kergelt kätte. Enda lahtirebimine sellest ruumist, mida me kasutame ja tunneme, kus me täna ja loodetavasti ka edaspidi päriselt liigume, suhtleme, piire kompame ja oma inimeseks olemisest rõõmu tunneme, on raske ja – vähemalt esmaste Veneetsia muljete põhjal – palju autorite seletamist nõudev.

Kui virtuaalkeskkond on olemuselt püsimatu, pidevalt muutuv ja oma lõpmatutes infokihtides lahti rulluv, siis näituseruumis oli külastajale ette nähtud kihid üsna piiratud. Paradoksaalsel kombel sai asjahuviline näituse rikkaliku tõlgendusampluaa kätte ikkagi üle 500 aasta vanuse tehnoloogiaga toodetud infoallikast – paksust ja paberist kataloogist.

Tänapäeva kõige globaalsema mõjuga arhitektid töötavad teadupärast filmitööstuses ning nende poolt meie kõigi ekraanidele ja ajju projitseeritud uus tehnoloogiline ajastu on paratamatult palju atraktiivsema ja (kohati) hirmuäratavama kujuga. Eestlaste «Vaba ruum» Veneetsias julges olla ausam, hallim ja analüütilisem. Paviljon, mis kujutas ühiskonnas toimivaid protsesse mineviku asemel läbi tuleviku prisma ja kinnitas sellisena Koolhaasi modernismi uurimise projekti lõppematust.