Bruno Pao: nimed musta kaanega raamatust

Foto: Corbis / Scanpix

Aeg täis eredaid sündmusi, hulgas lausa valusalt põletavaid, ja õnneihaluses  inimtulva, mis väsitab tähelepanu. Aju pakib midagi, justkui olulist oma habrastele riiulitele ning unustab sinna nimesid ja olukordi – enamasti paha ja seda, millest me enam teada ei taha. Aga me mõtleme ja mälu leiab teravikke, mida ei saa ega tohi unustada.

Ma mõtlesin ajast, millal Stalin veel elas. Tema võimu ajal küüditati Eestist «rahvavaenulikku elementi» kaugetesse rajoonidesse igavesele asumisele. Silme ette kerkis rida musta kaantega raamatuid linna raamatukogu riiulil, kus kümnete tuhandete arreteeritute ja küüditatute trükimustas nimed. Teiste hulgas minu vanema venna nimi. Ta lubas mind koolitada, kinkis isegi suure kooliatlase, mille esimeses klassis pähe õppisin. Aga seejärel arreteeriti ta Jaagarahu sadamas seisvast laevast. Kokatüdruk oli koputanud, et Viktor Pao laotas peidus olnud sinimustvalge lipu luugile, kui Soome lennuk laeva kohale ilmus. Ta kuulanud salaja ka keelatud Rootsi raadiot. Venda ei jõutud sakslaste pealetungi kiire edenemise tõttu teadmatusse viiagi, vaid tapeti kuklalasuga Kuressaare linnuses.

Ja ühtäkki nägin ilmsi läbi akna halli varest, kes saaki varitsedes kiskus naabri aias kolmest pesakastist halastamatult lennueelses eas kuldnokapojad ja viis noka vahel teadmatusse. Nüüd ta joob meie kuuri vihmaveerennist südamerahustuseks. Kogedes, et võimureid kardetakse. Kui vares oskaks rääkida, praaliks ta puuladvas, et julge hundi rind on rasvane. Selle mõttekäigu juures tuleb elavalt meelde Pärnumaal Lavassaare alevis elav Naanu Mihkel, elupõline jahimees, kes juba nõukogude ajal otsis rabaäärses metsas üles hundipesi ja pani, püss seljas, hundikutsikad kotti. Nende eest maksti looduskaitses head raha. Küsisin kord õllekruusi juures Mihklilt, kas ta vana hunti ei karda. Kardan küll, vastas tema, aga kui ma poegadega metsast tulen, siis hiilib vana üsna lähedal põõsaste taga. Ta ei ründa, vaid tunneb uudishimu, kuhu ma ta pojad viin. Hunt olevat intelligentne loom.

Nüüd on Mihkel juba eakas mees. Nägin hiljuti, et sõidab rohkem autoga. Aga elupõline loodushuvi kutsuvat teda mõnikord jõe äärde, kus koprad tammi ehitavad. Küllap kartmatult töökad loomad tuletavad noorust meelde. Lavassaare rabast on turbatootmise lõppedes saanud loodusparadiis. Seda tõdeb ka Mihkli naabruses elav Saima Jaagu, kes ammu enam raba peal ei käi ja kardab kepi najal koduõuelgi vääratada, sest 80-aastasel inimesel võib tasakaal üsna ootamata ulama minna. Elusügisel hakkavad noorusehoidjad haldjad ennast äralendamiseks valmistama nagu pehmed udusuled. Vaatamata sellele tahab meile antud elu väärikalt lõpuni elamist.

Kaali järv lähedal

Saima kartis hirmsasti lapsepõlves, 13-aastaselt, kui vastu hommikust ööd tulid Kaali järve lähedasse kodumajja küüditajad, kolmel sõduril püssid käes. Ema Alviine oli keskmise tütrega poolest ööst Valjala veskile sõitnud, õmblustöö eest saadud vilja leivajahuks jahvatama. Isa Jakobi olid püssimehed juba 44. aasta jõululaupäeval ära viinud ja polnud teada, on ta veel eluski. Räägiti, et ta olevat koos teiste Kaali omakaitse meestega viinud 41. aastal linna ühe hävituspataljoniga liitunud komnoorest tüdruku, kes Kirblas sakslastele vastupanuks korraldatud operatsioonil maju maha põletanud.

Saima oli üksi kodus, vanem õde linnas koolis, teine oli läinud külast laenatud hobusevankril veskile, vend oli Laimjalas tuttavatel külas. Ta kargas hirmunult voodist välja. Püssimehed tuhlasid tubades ja vaatasid voodite alla. Kus on ülejäänud kaasa antud paberil kirja pandud nõukogude võimu vaenlaste käsilased?

Püssimeestele teed näitama tulnud valla kommunist on hädas. Tema ees ajab end püsti plaani täitmise tõrge. Ta käib koolimajast helistamas. Kästakse oodata, kuni puuduolevad välja ilmuvad. Sõdurid ei tea, et veskilisi on koduteel hoiatatud. Alviine juures õmblust õppimas olnud Eiste küla Aadu Nadja ema võtab hobuse suu kõrvalt ohjad ja juhib ehmatatud varjule.

Kolmanda päeva hommikuks on sõdurid tüdinenud. Nad mängiksid ajaviiteks kaarte, majas aga patupiibli pakki pole. Saimale on kaupluse trepi pealt salamisi näidatud: pane plagama. Ta on südamevärinal nõus minema naabrite juurest kaarte laenama. Mõninga kahtluse järel soldatid nõustuvad. Saima paneb soojalt riidesse ja läheb. Üks püssimees jälgib teda. Umbes paarisaja sammu  kaugusel hakkab tüdruk äkki jooksma. Stoi! Karje ajab kõik mehed välja. Hakatakse Saimale järele laskma. Paugud kajavad. Tüdruk põikab juba riigimetsa puude vahele. Paukude peale õue tulnud Pärna Õie päästab Saima, peites teda naaberkülas. Seis on null. Sõdurid viiakse ära.

Tulevad rahandusosakonna inimesed peremeheta vara arvele võtma. Pooleliolev maja, 0,35 hektari maad, üks lehm, kolm kana ja kukk… Jakobi tööriistad. Need päästab sündmuskohale tõtanud vend. Maja ja lehm määratakse vastasutatud kolhoosile.

Kaks laeva Jaagarahu sadamast vägivaldselt äraviidutega on võtnud kursi Paldiskile. Kaalis ilmub sündmuskohale vilgas tööjõu värbamise volinik, kohalikke inimesi tundev mees ­Haeskast. Tema on leidnud peidus olnud perenaise ja palub luba võtta rekvireeritud kodust tema jaoks mõned isiklikud riided, voodipesu ja lastele hädavajalikud asjad. Alviine ise palub pisarsilmil jätta talle õmblusmasin, millega ta on leiba teeninud kakskümmend viis aastat.

Seltsimees volinik värbab purupaljaks tehtud naise Lavassaare turbatööstusse. Riigile nii vajalikku turvast tootma.  Külanõukogus kantakse majapidamisraamatusse märkus: «Evakueeritud 27. III 1949.» Selle juurde on hiljem kirjutatud: «Lahkus turbarabasse IV 49.» Jahtunud elumaja uksed on lahti. Iga uudishimulik võib veel võtta, mis järel on.

Lavassaares

Lavassaare ehk Jööpre rabade massiiv on üks suurimaid Eestis. Suurem kui Muhu saare pindala. Lavassaare ligi 30 meetri kõrguse mäe lähedale rajati turbatööstus juba 1919. aastal, et varustada Pärnu suuremaid ettevõtteid kütteturbaga. 1934 rajati isegi kitsarööpmeline raudtee Lavassaarest Pärnu, et rahuldada Sindi kalevivabriku ja Pärnu linavabriku kasvavat energiavajadust. Saksa okupatsiooni ajal asus paar kilomeetrit mäest, niinimetaud vanas asulas Eesti julgeolekupolitsei I ja II osakonna töö- ja kasvatuslaager, kus turvast lõikasid ja kuivatasid vangid. Sõja järel majutati tühjaks jäänud barakkidesse värvatud töölisi. Tööliste hulgas oli ka venelasi. Mäe peale, kus enne sõda lokkasid talumeeste põllud, rajati uus korruselamute massiiv, millest 1949. aastal sai alevi keskus.

Barakis elas ka Alviine Takkis. Päeval ladus turbaväljal aunadesse tükkturvast, õhtul õmbles laste kasvatamiseks raha saamiseks ülemuste naistele kleite.

Vanem tütar Silvesta pidi Kuressaarest pärast seda, kui tehnikumi tekstiili eriala 49. aasta kevadel suleti, kolmandalt kursuselt koos seitsme Saaremaa tüdrukuga jätkama õpingud Tallinnas õpetajate instituudis. Ta päästsid koolivennad, peites tüdruku küüditamise ajal maakonna apteegi keldrisse, kuni teda enam ei otsitud. Tallinnas aga kutsuti ta eelviimasel kursusel rektoraati ja öeldi, et rahva­vaenlase tütar ei saa lõpudiplomit. Soovitati minna juba tööle, sest kooliõpetajatest valitses karjuv puudus. Ta valis Pärnu, et olla emale lähemal. Haridusosakonnas isikuankeeti täites kirjutas ta isa nime järele: teadmata kadunud. Ta pidi salgama oma isa, et saada tööd.

Õilmet varjas osavõtlik Peeter Teesalu Põidel, seni kui ta võis minna ema juurde. Peagi leidis ta tööd Pärnu linavabrikus. Keskkool oli pooleli jäänud. Poeg Enno sõitis dresiiniga Lavassaare-Pärnu vahel. Vedas turvast ja reisijaid. Külmetas tuult läbilaskvas kabiinis ja suri noorelt kopsupõletikku, sest Lavassaare raba niiske kliima oli tervist nõrgestanud.

Lastetu emaõde Marie võttis pesamuna Saima Paidesse kostile ja aitas lõpetada seitsmendat klassi. Noor neiu tuli 1950. aastal tagasi Lavassaarele turbaväljale. Emale seltsiks. Ühel piduõhtul tutvus ta klubis pika ja ilusa mehega. Temaga tantsides tundis tüdruk, kuidas alateadvuses painanud hirm hakkas ootamatust turvatundest pudenema. See mees oli temast seitse aastat vanem, Lavassaare alevi täitevkomitee esimees Aksel Jaagu.

Aksli isa Tõnis Jaagu oli taluperemees, kes 1941. aasta suvel võttis sugulaste poolest enda juurde hoiule Venemaale evakueeriva miilitsa varanatukese. Miilits kihutas mootorrattaga Pärnu poole. Metsavennad olid aga sidunud üle tee puude vahele köie. Missuguse risuhunniku alla mees maeti, pole tänaseni teada. Jaagu talule langes aga punane vari. Kiusuks varjati Punaarmee tagasituleku eel lühikest aega Enge vallast pärit Ilmar Jürissoni partisanide gruppi, kes oli pääsenud Kikepera rabas tehtud haarangust.

Pärast sõda pandi Jaagu majale mäealuse tee ääres valge mälestustahvel inimestest, keda varjati. Vanem poeg Aksel astus miilitsakooli ja võeti vastu kommunistliku partei liikmeks. Ta oli punase varjuga. Peagi edutati ta mäe peale alevi esimeheks. Saimat kohates imestas ta tüdruku noorust ja usalduse märke. Nad abiellusid. Saimal nooruse tõttu ema pass kaasas. Üsna pea kutsuti Alviine appi lapsi hoidma.

Tänavu tähistas Saima oma suurt juubelit samas majas, mis on nüüd juba pikka aega ilma tahvlita ja üle värvitud. Murukamaras värvikatel peenardel õitsevad lilled. Vitaalse joonega mees suri Eesti taasiseseisvumise aastal vähktõppe. Neljast lapsest on poeg  Kalev ka surnud, ta uppus alumiiniumpaadi katsetusel Pärnu lahel. Isata kasvanud poeg on isa sarnane. Kolm Saima töökat last on perekonnainimesed. Jaagu taluõuel õnnitles ema, vanaema ja vanavanaema ligi paarkümmend järglast… Mina õemehena nende hulgas. Alviine oli olnud 17-aastaselt naabritüdrukuna minu ema pulmas. Mina olin kunagi ka Saima vanema tütre Ülle pulmas isameheks. Ülle vanem poeg Rivo Kajo on muusik ja kultuurijuht, noorem poeg Sandro, vanaema lemmik, töötab Soomes ja ehitab Lavassaare kõrge mäe külje alla, vanaema koduaeda oma tuleviku maja. Ülle koduks on korter mäe peal, Kersti elab oma perega Pärnu linna külje all ja Saima vanem poeg Ülo naisega Audrus.

Alviine suri 1983. aastal. Elanud kaheksakümmend viis aastat. Tütar Õilme, kes on samuti lesestunud, elab Pärnus kalmistu lähedal, viib tihti haudadele lilli. Isa Jakob puhkab samal kalmistul. Tema tuli Norilski surmalaagrist eluga tagasi. Oli valmistanud laagri ülemale lõõtspilli (karmoška). Ülema naine toimetanud laagri toidulao hoidja kaudu ellujäämiseks vahel söögipoolist ja ülem vabastas ta töödejuhataja kaudu välitöödest. Mees saabus naise juurde justkui hauast, sõnaaher, närviline ja võõravõitu. Läks Pärnu ehitustöödele. Hakkas uuesti pilli mängima. Ühele vanemale vabale naisele ta meeldis ja too tõmbaski paljukannatanud mehe hoovi. Peibutuse siidipatjade peale. Võõras inimene pärandas pillid ja mälestused. Ja peagi said ka tema päevad otsa. Oma loomuliku lõpuni oli jõudnud varem ka Stalini aeg ja elu, mis purustas miljonite unistused õnnest.

Sellised on minu põlvkonna inimeste lood.