/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
Tugev riik ja lõimumine rahvusvahelistesse julgeolekuorganisatsioonidesse aitab välistada igasuguse võimaluse inimsusvastaste kuritegude kordumiseks Eesti pinnal, ütles peaminister Taavi Rõivas täna Kärus küüditamise mälestusõhtul peetud kõnes.
Taavi Rõivas küüditamise mälestusõhtul: Eesti ei ole enam kunagi üksi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Head kokkutulnud.
Tänane öö tuleb Eestis rahulik. Võin seda kinnitada peaministrina. Ja seda võime vaba Eesti kodanikena kindlasti uskuda meie kõik. Ja kui meenutame traagilisi sündmusi 73 aasta tagant, siis saame eriti selgesti aru, milline tähtsus on rahvuslikul iseseisvusel, oma riigil ja demokraatlikul vabal ühiskonnal.
Lootus, et öö tuleb rahulik, valitses meie kaasmaalaste seas ka 13. juunil 1941, samasugusel kevadsuvisel õhtul nagu täna. Kuigi ajad olid ärevad, kuigi õhus oli tunda võõrast pinget, polnud siiski keegi rahulikest Eesti elanikest tegelikult valmis selleks, mis öö jooksul juhtuma hakkas.
Askeldamine raudteejaamades, rongikoosseisude valmispanek ja muu taoline ei jäänud küll kohalikele inimestele Eesti eri paigus märkamata. Ometi ei suutnud mitte keegi uskuda sündmuste sedavõrd mastaapset traagilist kulgu. Et tegu saab olema suurküüditamisega, mis muudab meie rahva lugu...
Tõepoolest, kes suudaks ette kujutada, et see öö võib jääda tuhandetele meie seast viimaseks omas kodus... Et see on viimane õhtu oma abikaasa kõrvale heita ja viimane kord oma lapsi kallistada ja neid unele laulda... Seda on raske isegi nüüd, aastakümnete järel mõistusega haarata.
Nüüd on see kõik ajalugu, tundeline ja karm. Minuvanustele on see ajalooraamatutõde. Paljudele vanematele kaasmaalastele aga omaenda kogemuses allesolev teadmine: Siber ja asumine ja vangilaager on osa tuhandete eestlaste eluloost. Nagu on meie hulgas neidki, kes nägid tol ööl võib-olla viimast korda oma isa, ja on meie seas toona noori emasid, kes pidid raskel Siberi-teel matma oma lapsi. Paljud väljasaadetud ei tulnud koju mitte iial tagasi.
Langetan pea kõiki ohvrite mälestuse ees.
Ja kinnitan teile – Eesti ei ole enam kunagi üksi. Oleme ehitanud tugeva riigi ja lõimunud rahvusvahelistesse julgeolekuorganisatsioonidesse. Välistame igasuguse võimaluse inimsusvastaste kuritegude kordumiseks Eesti pinnal. Me tunneme liiga valusat hinda, mida on vaja maksta vabaduse kaotamise eest. Küünlaleek aitab meenutada.