Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)
/nginx/o/2014/06/13/3113325t1h45ed.jpg)
Selles, et eesti kultuuri kõige silmapaistvamad esindajad pöörduvad ühisrahastusplatvormi Hooandja vahendusel inimeste poole, et nende abiga oma loomingulisi ideid realiseerida, pole midagi uut. Teater NO99gi on nõnda talitanud. Nüüd ka Veiko Õunpuu, kes kogub raha oma uue filmi «Roukli» tarvis.
Kui Spike Lee tegi mullu ookeanitaguses ühisrahastusplatvormis Kickstarter sama, mis Õunpuu, kutsus see esile diskussiooni. Miks peaks sellist meetodit kasutama üks Ameerika tuntumaid (rõhuga just sellel sõnal) filmilavastajaid, küsiti.
Küsida võiks – ei, küsima suisa peaks – ka Eestis. Põhimõttelisi küsimusi. Näiteks miks mahub tavapärase kultuurirahastamissüsteemi piiridesse vaid ellujäämise nimel pingutamine? Või miks pärsib jäik filmirahastussüsteem ideede spontaansust ja värskust, ka ennast tõestanud meistrite puhul?
Aitäh hooandjatele, et nad olemas on!