Kes tundi segab, läheb õue tööle

Koolilapsed Ghanas Foto: SCANPIX

Aafrikasse vabatahtlikuks minnes on tähtis olla avatud, mitte mõista kedagi hukka, rääkis neli kuud Põhja-Ghanas töötanud õpetaja Anu Joon Õpetajate Lehes Meeli Parijõgile antud intervjuus.

«Ei ole head ega halba, vaid meie väärtushinnangutega ei pruugi sealne kokku minna. Näiteks koerasöömine. Mõnel pool on mood võtta Aafrikast laps, ruumi on ja raha ka, et teda koolitada. See pole hea mõte. Parem aidata teda siit, mitte kiskuda oma keskkonnast välja. Nemad kuuluvad ikka sinna, nii nagu mina kuulun siia.»

Õppima sundima ei pidanud Ghanas ilmselt kedagi?

Ei. Veerandi lõpus imestasin, et kõik õpetajad on õpetajate toas, kes siis laste juures on? Selgus, et kaks nädalat enne eksameid õpivad kõik õpetajata. Igaüks õpib seda, mida ta enda meelest veel ei oska. Kui vaja, tullakse ja küsitakse õpetajalt. Vahel lepib klass kokku, et kõik küsivad ühte asja. Kui keegi õppimist segab, saadetakse ta karistuseks õue tööle. Keegi ei taha 40-kraadises kuumuses matšeetaga oksi raiuda. Aga peaasi et sulle näidatakse koht kätte: kui oled nii rumal, et teisi segad, raiud õppimise asemel oksi, ja teedki seda eluaeg, sest eksamit sa ju tehtud ei saa! Kõik on vaikselt.

Mille poolest Ghana koolielu erineb Eesti omast?

Umbes pooled lapsed ei käi koolis. Nägin tee ääres lapsi loomakarju ajamas ja kaevandustes kulda sõelumas.

Kõik tahavad koolis käia, aga kõigil pole see võimalik. Selles polnud midagi imelikku, kui teise klassi tagapingis istus viieteistaastane volask ja veeris sõnu kokku.

Kooliastmed ja ainedki on enam-vähem samad mis meil. Religiooni­õpetus on igas koolis. Usk ja katoliku kirikus käimine annab lootust millelegi paremale. See ongi neile palju andnud. Esimesed koolid rajas katoliku kirik. Usklikegi hulgas on omakasu peal väljas inimesi, aga niisugusesse piirkonda sellised ei lähegi. Seal ollakse missioonist.

Ghanalased ei taha numbreid eriti kasutada, kõige raskem küsimus ongi, kui vana sa oled. Normaalselt minnakse kooli seitsmeselt. Viie-kuueaastased lähevad eelkooli. Kui jõukamas Lõuna-Ghanas lähevad juba kaheaastased lasteaeda, siis Põhja-Ghanas on väikesed lapsed kodus ema juures. On tavaline, et õpetaja läheb tundi, laps rätiga seljas.

Reedel õppetööd pole, siis istutatakse puid, mängitakse jalgpalli. Jalgpall on Ghanas kohutavalt kõval tasemel. Meie ei jaksanud jalgpallivõistlust vaadatagi, ise puu all varjus ja veepudel kõrval, aga väikesed lapsed jooksid päikese käes mitu tundi täismõõdus väljaku peal.

Ained on küll samad, aga õppimine on äärmiselt teoreetiline. Mart Kuurmegi muretses, et lapsed ei saa katseid teha.

Jah. Näiteks pole koolis tavaliselt arvuteid, aga kuna eksamil nõutakse arvutioskust, siis lapsed joonistavad arvutid vihikusse ja nii õpivadki, nagu kuival maal ujumist. Marti kui füüsikaõpetajat vajatigi selleks, et teha katseid. Seda taheti väga.

Inglise keel on Ghanas riigikeel. Milline oli õpilaste inglise keel?

Nagu Indias, oli sealgi oma kodukootud English. Lapsed tulevad kodust, kus räägitakse oma keelerühma murrakut, koolis hakatakse õppima inglise keeles. Nägin 13–15-aastasi, kes ei saanud ingliskeelsetest õpikutest midagi aru, ei keemiast ega füüsikast. Nad ei mõistnud isegi tavalist ingliskeelset teksti. Kaks suurt poissi tulid igal hommikul minu juurde õppima ja veerisid nagu teise klassi lapsed.

Kui suured klassid on?

Klassis võis olla ehk 80 last ehk nii palju, kui vähegi mahtus. Vits korrahoidmiseks on väga juurdunud. Seda ei saa ka eriti hukka mõista. Muidugi, kui sa lugeda ei oska ja ma sulle kepiga pähe virutan, ega see sind targemaks tee. Aga kui sa lollust teed, on natuke teine asi. Nad on harjunud vitsaga.

Oli sul tunde andes distsipliiniprobleeme ja tahtmist vitsa anda?

Ei-ei-ei. Karistusmeetodid olid seal küll väga karmid. Kord põlvitasid suuremad poisid üle poole tunni kivi peal. Vaatasin kella. Veel oli karistuseks näiteks sundasend, pöial maas ja üks jalg üleval.

See liigitub juba piinamise alla.

Mina veel küsisin, mis mäng see on. Tuli välja, et lapsed kannavad liikumatult klassi ees olles karistust.

Milline metoodika nii suures klassis toimis?

Kui 80 last on klassis, siis mida sa nii väga teha saad, ikka korratakse üksteise järel. Metoodika on väga traditsiooniline, nagu sada aastat tagasi. Läksin klassi, kus polnud õpetajat, ja lapsed õppisid omapäi. Kuna õpetaja kasutab kogu aeg sama metoodikat, siis oli see neile juba pähe kulunud. Üks laps tuleb klassi ette, raamat kaasas, kui raamat on. Loeb lause, klass kordab. Nii terve paragrahviga. Siis tuleb järgmine. Ja nii 20–30 korda. Tahtsin näha, kuidas nad kirjutavad. Kirjutasime raamatust maha. Kes rutem valmis sai, luges mulle ette. Nad ei suutnud lugeda, mida samal päeval olid kirjutanud. Tekstis oli üks vanasõna. Keegi ei saanud aru, mida see tähendab. Lapsed olid 13–14-aastased. Kahju.

Teinekord andsin õpilastele kohalike laste joonistatud pildid ja palusin kirjutada kaks lauset selle kohta, mida pildil näeb. Lausete moodustamine ei tulnud üldse välja. Lõpuks oli õpetaja kõhuli laua peal ja aitas. Muidugi ei õpi raamatust maha kirjutades ja papagoina järele korrates ennast väljendama.

Lootusetu olukord?

Minu isa ütles, et laps õpib igal pool, kui ta tahab. Kindlasti on seal ka väga võimekaid lapsi. Ka kordamisega õpib midagi. Aga see on lihtsalt nüri. See kõlas täpselt nii, nagu Tuglase kirjeldus, kui ta sada aastat tagasi Põhja-Aafrikas käis: lapsed istuvad tihedalt üksteise kõrval reas, mõni põrandal, õpetaja käib vitsaga ringi, ja aina korratakse etteütlemise järgi. Üks ja teine tuleb klassi ette ette ütlema. Lausekonstruktsioonid on tahvlil. Lapsed ootavad väga kannatlikult, kuni õpetaja tahvlile midagi joonistab.

Ka nende vanemad on kannatlikud.

Inimesed käituvad kirikus samamoodi, nad kuulavad tundide kaupa, kuidas keegi hindu väga hullus inglise keeles missat peab. Üks kohalik tõlgib selle nabti keelde. Nad kordavad järele nagu papagoid, täpselt nagu lapsed koolis. Väga kannatlikult ja rahulikult, hoolimata palavusest.

Klassiruum näeb välja üsna trööstitu. Õppevahendeid napib, aga see-eest jagub lastel õpihimu küllaga.

Aeg liigubki seal aeglasemalt. Mis Eestis võtab kolm minutit, näiteks paljundamine, võtab seal pool päeva. Meili saatmine on terve päevatöö. Sõidad linna, lähed tasulisse internetipunkti, sõidad külla tagasi.

Milline on Ghana koolimaja?

Mina kui arhitekti tütar võin öelda: tüüpprojekt. Pikk hoone väikese katusealusega. Ilma klaasideta akendega. Klassiruumid küllalt suured, mõnikord pooleks tehtud. Mõnel klassil polnud ruumi, oli katusealune õues või polnud sedagi, aga õues õpiti ikka, eriti pisemad lapsed. Klassiruum oli pidevalt tolmune, ka enne kõrbetuult. Ma nägin seal väga katkisi toole ja laudu.

Hommikul tulid lapsed koos päikesetõusuga, kaks tundi enne kooli algust, ja hakkasid kõrtest tehtud luuaga pühkima ning kaevust vett tassima, et saaks käsi pesta ja juua.

Kui pika maa tagant lapsed vett tassisid?

Vähemalt poole kilomeetri kauguselt, kandes suuri veenõusid pea peal.

Aga tolm ja palavus matsid tunni ajal ikka hinge?

Ikka. Hea, et klassides olid kahel pool lahtised aknad. Mõnes paremas koolis oli ka propeller laes.

Kongo põhikoolis oli 80 last klassis, kahe inimese pingis istuti neljakesi. Oli ka koole, kus lapsi oli hõredalt, ka 15 õpilast klassis. Sõltus kooliastmest.

Kongo Presesentationi katoliku koolis oli raamatukogu eraldi ruumis, aga hirmus tolmune. Raamatute vahelt pudenes geko kaka, käed olid pärast jube mustad. Reeglina oli koolil raamatukogu, mõnes koolis kinnine kapp õpikutega. Need võisid juba väga kapsad olla. Õpikud andis valitsus, aga kõigile koolidele neid ei jätkunud. Küsisin ühelt lapselt, kas tal õpikud on. Paari polnud, ta pidi need ise kusagilt ostma, kui raha oli. Mart ostis samuti ühele lapsele õpikud.

Kas tunnis õpiti mitmekesi ühest õpikust?

Jah. Või mõnest vanast kapsast. Vihikudki olid vanema venna või õe vanad, kus kõiksugu muid aineid sees. Kummaline juhtum oli: ühes koolis tegi õpetaja kapi lukust lahti ja võttis sealt vihikud. Kutsus lapsi nimepidi ja iga kord viskas vihiku maha. Laps tuli, kummardas ja võttis selle üles. Ei saanudki teada, miks õpetaja nii tegi.

Õppevahendeid rohkem polnudki, ainult mõned väsinud plakatid klassiruumis. Tore, et nad kasutasid klassi seinu ja maalisid sinna näiteks tähestiku või matemaatika reeglid või joonistasid Aafrika kaardi.

Õpetaja, kes õpetas hulkade liigitamist, võttis purgist pliiatsid ja minu suureks imestuseks teisest purgist kommid, aga pärast tuli välja, et need olid kommipaberid. See oli kurb. Ma juba rõõmustasin, et lastele jagatakse kommi.

Kuidas teha õhtul pimedas koduseid ülesandeid?

Koolipäev kestis kaheni. Lapsed pidid kodus ka majapidamistöid tegema, aga koduseid ülesandeid vahel ikka jagati. Kooli lähedal elavad tüdrukud tulid õhtul meie (külalisõpetajate elamu) siseõue, sest seal oli elekter. Kusagilt köögist toodi laud välja ja õpiti väljas lambi all.

Külas oli ka raamatukogu, kus lapsed said õppida. Seal oli samuti elekter. Kunagi olid seal ka raamatud, aga need viidi varjule, sest inimesed hakkasid neid kodudesse tassima. Iseenesest positiivne – ei usu, et kodudes peale piibli midagi eriti on, ja ega nad sedagi lugeda oska. Aga kirikusse võeti piibel kaasa.

Elektrit ei olnud paljudes koolides. Mitmes koolis sa arvutit nägid?

Laste käes nägin arvuteid ainult Presentationi katoliku koolis. Muidu vahel õpetajate ja direktorite käes. Keegi näitas kastidesse pakitud arvuteid – just tulid, aga elektrit pole. Kastis olid nad vähemalt tolmu eest kaitstud. Mõnes koolis oli ka generaator, millega arvuteid laadida, kui elektrit polnud.

Kus Ghana õpetajad oma hariduse on saanud?

Enamik õpetajaid on nooremapoolsed mehed. Algklassides õpetas ka naisi. Noored meesõpetajad olid tihti kolledžiharidusega. Nad unistasid ülikoolist ja bakalaureusekraadist. Katoliku koolis õpetamise eeldus oli muidugi katoliiklus. Seal oli tunniplaanis ka prantsuse keel, mida mujal polnud.

Õpetajad roteeruvad iga kahe-kolme aasta tagant. Sel on oma plussid ja miinused. Harjud ühes kohas ära, siis lähed teise. See on kulukas, sest pead pidevalt uue elamiskoha muretsema. Peret luua on võimatu. Küsisin, et kõik on nii noored, kuhu siis vanemad inimesed, nagu mina, pannakse. Need olevat kusagil kontoris.

Millised on Ghana koolilapse teadmised maailmast võrreldes eakaaslastega Eestist?

Motivatsioon on neil kõva. Eks neil mingi ähmane ettekujutus maailmast ikka on. Ega Eesti laps ka Aafrikast suurt tea.

Aga Eesti laps on internetis.

Võib-olla ongi hea, et neil internetti pole. Aga nad ei tea isegi oma maast suurt midagi. Kui nad küsisid, kuidas ma koju lähen, vastasin, et kõigepealt 15 tundi bussiga. Nad ei teadnud, et teekond pealinna Accrasse on nii pikk. Nad on väga kodukohakesksed, nagu oldi minu vanaema noorusajal. Muidugi tahtsid nad ka reisida. Kõik tahtsid minuga Eestisse tulla, hoolimata sellest, et ma hoiatasin, et siin on külm.

Ühtegi rumalat sõna lastelt ei kuulnud. Eesti lapsed ei saa vahel ise ka aru, mis nad ütlevad.

Ja muidugi laste töökus. Kui ma lähen Eesti koolis raamatuvirnaga trepist alla, siis kindlasti ei krahmata seda abivalmilt käest ära, aga Ghanas ma sellega trepist alla ei jõua. Kui läksin näiteks rattaga mäest üles või tahtsin mootorratast pesta, tuldi appi. Lapsed ei küsinud selle eest tasu, lihtsalt tahtsid aidata.

Vanemaid aidata on seal lapse kohus. Kõik koos moodustavad meeskonna. Töötavad põllul, tassivad vett, igaühel on oma ülesanne.

Meie vastuvõtja Victori poeg Kingley tegi pealinnas doktoritööd noortest, kes lähevad sealt külast suurde linna töökohta otsima ja ei kujuta ette, mis neid ees ootab. Magavad rentslis, mõned surevadki seal. Põllutöö pole aga igaühele jõukohane ja tänapäeval vaadatakse isegi külas sellele nii, et kusagil saaks ka peenemat tööd teha.

Kui palju kool ja kodu suhtlesid?

Tundus, et rohkem kui siin. Olin paaril lapsevanemate koosolekul, mis kestsid tunde. Presentationi direktor näitas lapsevanematele uute laudade jooniseid, koos arutati, milliseid tellida. Teises koolis oli klass täis lapsevanemaid. Pidi midagi otsustama ja siis öeldi, et ei saa, sest kõik on naised. Naistel pole otsustamisõigust. Lapsevanemaid kaasati küll. Näiteks üks tegeles vabatahtlikult kooli ümbrusega. Mujal maailmas on lapsevanemate vabatahtlik töö koolis levinud, soovin, et ka Eestis oleks seda rohkem.

Mida Eesti koolil on Ghana koolist üle võtta?

Seda, et laps saaks aktiivsem olla. Tegevuses õpime. Kui on kooliaasta algus või lõpp – kumma sa valid, kas aktuse või jalgpalli? Tore, et nad alustavad päeva rivistusega, palju on patriotismi, mida minu meelest on Eesti koolides vähe. Palju lauldi hümni. Ghana lipu värve kohtas sageli – seintel, vihikutel. Seda eksponeeriti rõõmuga.

Mõnes mõttes oleme ära hellitatud. Meil on kõik olemas. Ei saa ju seda ära võtta ja öelda, et nüüd hakkame otsast peale – teeme klassiruumi tühjaks, pole vaja raamatuid … Progressi eest ei põgene. Seda tuleb osata ära kasutada.

Mida tahaksid Ghana koolis muuta?

Seal peab söögi eest maksma. See on hull, sest neil pole raha. Kui lapsel on kõht täis, siis ta õpib paremini. Ja kui klassis on 80 last, võiks seal olla vähemalt paar-kolm õpetajat.

Seal on distsipliin ja õpetaja positsioon ka teine.

Ja väärtushinnangud. Ei saa öelda, et seal pole kultuuri. Pigem tundub, et siin peaks väärtushoiakutes midagi muutma. Meil on valus probleem õpilase austus teise inimese, mitte ainult õpetaja, vaid ka omaealise vastu.

Mida iganes täiskasvanu laste juures näeb, ta peab peeglisse vaatama, enesekriitiline olema. Peaks olema nagu Jaapanis, kus õpetajaks saavad ainult kõige paremad. Sinna on muidugi igaühel pikk tee, aga peab vähemalt püüdma. Ka viltuvedamine võib olla õpetlik. Kui leiad kalendris trükivea, ei aita kirumine, vaid selle näite abil laste õpetamine.

Mida soovitad õpetajatele, kes tahavad minna Aafrikasse vabatahtlikuks?

Muidugi mingu. Teine jutt on, kas teeme sellega alati head. Katastroofi­olu­korras on kõik selge – annad abi, saadad toidupaki. Aga raha andmine võib ka kurja teha. Parem anna õng. Võin mõelda, et muudan natuke nende mõtteviisi. Aga kas see pole vägivaldne? Tundsin seal, et nende nelja õpetajaga, kes olid Eestis käinud, oli hoopis teine tera rääkida. Aga ma pole kindel, et nad õnnelikumad olid. See on väga õrn teema. Eks maailm läheb tasapisi lahti ka nende jaoks …

Kõige tähtsam, et oled terve. Oled avatud, ei mõista kedagi hukka. Ei ole head ega halba, vaid meie väärtustega ei pruugi sealne kokku minna. Näiteks koerasöömine. Mõnel pool on mood võtta Aafrikast laps, ruumi on ja raha ka, et teda koolitada. Kindlasti pole see hea mõte. Parem aidata teda siit, mitte kiskuda oma keskkonnast välja. Nemad kuuluvad ikka sinna, nii nagu mina kuulun siia.