Paari päeva eest oli paberlehe traditsioonilises vana Postimehe rubriigis juttu liiklusõnnetusest Järvamaal 1938. aastal, kus vanamemm jäi põrsakoormat laadale vedanud veoauto alla. Toimetusse tuli seepeale telefonikõne lugejalt, kes ise seda juhtumit lapsena pealt nägi. Ta täiendas 76 aasta tagust uudist mitme üksikasjaga ning meenutas, et hoolimata õnnetusest oli tol õhtul ilus ilm.
Üllatav, kuidas aegade side võib niimoodi tänasesse pärale jõuda – ühekorraga trükisõna ja inimsilma kaudu. Kuid ma olen viimase aasta jooksul aastakümnetetaguseid, aga ka üle saja aasta vanuseid ajalehti lugenud ning võin öelda, et neist on päris palju kasulikku leida.
Eelkõige õpetab vanade lehtede sirvimine meid suhtuma alandlikult aja pöördumatusse kulgu. Jah, meil on ju olemas Einsteini füüsika ja kosmoloogia, ent neist hoopis tugevamalt poeb üks vana kirjaviisiga ajaleht naha vahele oma raudkõva sõnumiga: vaata, sa oled väike kübeke hulpivas ajaookeanis, ning saabud siia ilma vaid viivuks.
Kuid ajalehes ilmunu jääb alles. Miskipärast tundub trükitud tekst hoopis kindlam ja püsivam kui meile digitaalselt saabuvad teated. Lehes on olemas rütm, sisseharjunud periood, mälu. Digiuudised aga sähvatavad korraks ekraanile ja asenduvad järgmistega. Üheskoos moodustavad nad sellise mürafooni või tapeedi, mis sarnaneb taksos pidevalt mängiva raadioga. Sõidad ja kuuled, ent mis sealt pikemaks meelde jääb? Kas sealt tõusebki midagi esile või kaob kõik sama kiiresti peast kui üleeilne vihmasadu?
Minu meelest oli päris oluline mõte Briti ajalookirjanikul Antony Beevoril, kui ta rääkis usutluses, et tuleviku ajaloolased ei saa enam sellist tööd teha, nagu tema on Teise maailmasõja arhiivimaterjaliga teinud. Seda materjali ei pruugi praeguste sündmuste kohta lihtsalt olla.
Esiteks survestab nüüdne kiire meediarütm kirjutama ajalugu ära otsekohe, täna õhtul tänahommikuste sündmuste kohta. See sunnib sündmuste tegelasi avameelsust piirama. Teiseks on suur osa materjalist digikujul, mida saab kustutada ainsa liigutusega.
Beevor kasutas oma viimases raamatus näiteks Jaapani ajaloolaste üpris värsket uurimistööd USA arhiivides, kus leidusid dokumendid organiseeritud kannibalismijuhtumite kohta sõjaaegseis Jaapani vangilaagreis. Ootamatu ning õõvastav leid, kuid need dokumendid olid alles. Mida kasutada tänapäeva maailma õõvade kohta 70 aasta pärast?
Kui uskuda tuntud ulmesarja «Babylon 5», on paberajaleht alles ka 23. sajandil. Paned eilse lehe automaati (nagu praegu plastpudeli), see taaskasutatakse ja trükitakse sinu jaoks eraldi uus, värske ajaleht. Enne trükkimist küsitakse, mitu lehekülge spordiuudiseid soovid.