Suurbritannia peaminister David Cameron kirjutab, et Euroopa Komisjoni uus president peab suutma ellu viia reforme, saavutada majanduskasvu ja luua töökohti ning tunnistada, et Euroopa vajadusi võib olla kõige parem rahuldada liikmesriikide tasandil.
Paljudele Euroopa kodanikele on praegu tuliseim küsimus see, kes võidab jalgpalli maailmameistrivõistlused. Ainult vähesed jälgivad arutlusi Euroopa Komisjoni tulevase presidendi üle. Ometi on see oluline, sest puudutab kõige otsesemalt seda, kuidas EL otsuseid vastu võtab – vajadust pidada au sees liidu enda reegleid ning Euroopa rahvaste ja ELi institutsioonide täpset vahekorda.
Valijate sõnum möödunud kuu Euroopa valimistel oli selge. Nad on pettunud selles, mismoodi Euroopa praegu toimib. Nad nõuavad muutusi ja keskendumist sellele, millest hoolivad nemad: majanduskasv ja töökohad. Ja nad soovivad, et EL aitaks neid, mitte ei teeks ettekirjutusi.
See ilmnes täie selgusega ELi-vastaste erakondade osatähtsuse suurenemises, valimas käijate osakaalu vähenemises enamikus riikides ning Euroopa Parlamendi suuremate poliitiliste rühmade toetuse vähenemises.
Euroopa juhid peavad niisiis vastama küsimusele: kuidas sellele sõnumile reageerida?
Need tulemused peaksid äratama vaikunest üles kogu Euroopa juhid. Kaalul on Euroopa Liidu tulevik. See peab kas muutuma või lepime jätkuva allakäiguga.
Suurbritannia positsioon on selge: soovime, et ELi saadaks edu. Et meie maailmajaos püsiksid vabadus, rahu ja demokraatia ning meid saadaks ikka õitseng. See on praegu Euroopa Liidu keskne ülesanne. See nõuab avatumat, väljapoole vaatavamat, paindlikumat ja konkurentsivõimelisemat ELi. Samuti nõuab see kohkumatut juhtimist ehk inimesi, kes suudavad tähele panna valijate muresid ning asuda tegelema probleemidega, millega Euroopa silmitsi seisab.
Esimene proovikivi on Euroopa Komisjoni järgmise presidendi ametisse nimetamine.
ELi lepingute järgi, mille on ratifitseerinud liikmesriikide parlamendid, peavad Euroopa Komisjoni juhi kandidaadi välja pakkuma ELi valitsusjuhid – ehkki nad peaksid selle juures «arvesse võtma» Euroopa valimisi. Seejärel hääletavad Euroopa Parlamendi liikmed salajasel hääletusel väljapakutud kandidaadi. See on täiesti selge protseduur, mis on kirja pandud Lissaboni lepingus. Viimane sõlmiti pärast piinarikkaid läbirääkimisi, leidmaks sobivat tasakaalu liikmesriikide ja Euroopa Parlamendi vahel.
Kuid mõningad Euroopa Parlamendi liikmed on leiutanud uue protseduuri, mille järgi nad ise nii valivad kandidaadi välja kui ka hääletavad tema ametisse kinnitamise üle. Kõik peamised poliitilised rühmad käisid valimiskampaania ajal välja oma nõndanimetatud tippkandidaadid ning leppisid tagatubades kokku toetada pärast valimisi selle erakonna tippkandidaati, kes võitis kõige enam kohti. Sellist protseduuri ei ole Euroopa Ülemkogus kokku lepitud. Sellist protseduuri ei ole kokku leppinud Euroopa institutsioonid. Seda pole ka kunagi ratifitseerinud liikmesriikide parlamendid.
Ometi väidavad tippkandidaatide poolehoidjad, et valimised on aset leidnud, Euroopa rahvas on valinud Jean-Claude Junckeri komisjoni presidendiks ja oleks ebademokraatlik, kui liikmesriikide valitud juhid valiksid nüüd kellegi teise.
See ei tähenda sugugi rünnakut härra Junckeri vastu, kes on kogenud Euroopa poliitik, kui peame seda seisukohta mõttetuks. Enamik eurooplasi ei käinud Euroopa Parlamendi valimistel. Osalusprotsent kahanes enamikus liikmesriikides. Härra Junckeri nime ei kohanud ühelgi valimissedelil. Isegi Saksamaal, kus tippkandidaatide ideest on kõige enam kõneldud, teadis kõigest 15 protsenti valijatest, et ta on presidendikandidaadiks seatud. Ta ei külastanud mitmeid liikmesriike. Valimas käinud valisid oma parlamendisaadikuid, mitte aga komisjoni presidenti. Härra Juncker ei kandideerinud kuskil ja keegi teda ei valinud.
Niisuguse taotlusega nõustumine kahjustaks rängalt Euroopat ja õõnestaks, mitte ei tugevdaks Euroopa demokraatlikku legitiimsust.
See annaks võimu liikmesriikide valitsustelt Euroopa Parlamendile, ilma et valijad oleksid selle heaks kiitnud. Tegelikult see lausa takistaks mõnel ametisoleval peaministril või presidendil kunagi üldse Euroopa Komisjoni juhiks saamast, mis piiraks kunstlikult talentide hulka ajal, mil EL vajab nii väga parimat juhti.
See politiseeriks Euroopa Komisjoni, tuues kaasa ohu, mille eest hoiatas juba Giscard d’Estaing, kui kümmekonna aasta eest lükati tagasi ettepanek, mille järgi komisjoni presidendi võiksid valida Euroopa Parlamendi liikmed. Ta hoiatas, et sel juhul oleks komisjonil väga raske «kehastada erapooletust ja kogu liidu ühist hüvet». See nõrgestaks komisjoni usaldusväärsust regulatiivse ja vaidlusi lahendava võimu rakendamisel. Mis kõige tähtsam, see annaks rohelise tule neile, kes soovivad rikkuda ELi reegleid tagatoakokkulepetega – neid reegleid, mille on ratifitseerinud liikmesriikide parlamendid ja millest on saanud rahvusvahelise õiguse osa. Sõltumata sellest, kas tahame Euroopas rohkem või vähem otsedemokraatiat, tuleb meil kõigepealt olla ühel meelel selles, et peame kinni kõige põhilisematest õigusaktidest.
Paljudel inimestel on äärmiselt sügavaid kahtlusi niisuguse tagatubade kaudu võimuhaaramise suhtes. Me ei peaks sellega sugugi leppima, kui teame, et see tekitab tuleviku tarbeks ohtliku pretsedendi.
Peame keskenduma komisjoni parima presidendikandidaadi leidmisele. See peab olema inimene, kes suudab ellu viia reforme, saavutada majanduskasvu ja luua töökohti ning tunnistada, et Euroopa vajadusi võib olla kõige parem rahuldada liikmesriikide tasandil. See peab olema aus ja usaldusväärne vahendaja, kes suudaks jälle äratada Euroopa valijate huvi.
Suurbritannia on teadagi riik, mille maine hulka kuuluvad demokraatia eest seismine ja oma rahvuslike huvide eest võitlemine. Kuid siin on tegu võitlusega Euroopa huvide eest. Selles on üksmeelel kõik kolm Briti suuremat erakonda.
Euroopa riikide juhtidel on käes aeg võtta kokku julgus ja seista oma südametunnistuse järgi enda koha eest ELis ning kõige eest, mis on õige ja vajalik Euroopa tulevikule. Nüüd on käes aeg pakkuda välja kandidaat, kes suudab veenda Euroopa valijaid selles, et arvestame nende muredega.
Viimase aja sündmused on tuletanud meile meelde, millist hinda on Euroopa riigid pidanud maksma võitluses vabaduse ja demokraatia eest. Vahepealsetel aastakümnetel oleme maha käinud pika tee, mida on saatnud meie erinevuste austamine, reeglite järgimine, kannatlik edasise tee paikapanemine, kõik eht Euroopa vaimus. Ning praegusel Euroopale tähtsal hetkel peame just samamoodi ka jätkama.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.
