/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)
Kas Rootsi peaminister Fredrik Reinfeldt oli tol aprillipäeval, kui ta ise, tema parteikaaslased Rootsi moderaatidest ja ülejäänud Euroopa konservatiivsed parteid endale Euroopa Komisjoni presidendi kandidaati valisid, Dublini konverentsikeskuse saalis või limpsis hoopis kusagil kaldapealsel Guinnessi? Ja kui palju pidi ta seda limpsima, et alles kaks kuud hiljem taipas, et demokraatlikul hääletusel, kuhu tedagi kutsuti, osutus valituks Jean-Claude Juncker?
Kuigi isiklikus plaanis on alkoholism tõsine tragöödia, tunnistan, et globaalses plaanis meeldiks mulle rohkem, et mõnel valitsusjuhil on probleem ülemäärase napsitamisega, kui see, et tal on probleem demokraatiaga. Aitab täiesti tollest Saksa karskest taimetoitlasest, kellele demokraatia ei istunud.
Nüüd on ajalugu pöördunud. Berliin on kurikuulsa karsklase pärandi eest kümnendeid järjest vabandust palunud ning muutunud jõuks, kelle poole prantslased lootusrikkal pilgul vaatavad siis, kui tundub, et oma liidritel mõistust napib. Vaieldamatult oli Angela Merkel esmaspäeva õhtul Rootsi Reinfeldti ning tolle Briti ja Hollandi kolleegide David Cameroni ja Mark Ruttega kohtuma lennates läbipaistva ja demokraatliku mängu poolel.
Merkeli vastas istus aga trotsi täis kolmik. Kui Reinfeldt justkui pidanuks läbi Dublini olema Merkeli poolel, siis kahe ülejäänu kibestumus on arusaadavam. Briti konservatiivid marginaliseerisid end ise viie aasta eest, kui lahkusid ülejäänud konservatiivide juurest, tegid oma fraktsiooni ja asusid populistidega võidu ELi siunama. See on nad nüüdseks viinud olukorda, kus nende põhiliitlased on Poola Kord ja Õiglus, Taani Rahvapartei ja Põlissoomlased, ning äsjastel valimistel jäädi alla populistidele, sest rahvas eelistas siunamisvõistlusel originaali koopiale. Rutte võitlus oli juba ette kaotatud, liberaalid ei kogu kunagi üle ELi nii palju mandaate, et päris tippu saada. Hea iseloomustus olukorrale on Rumeenia liberaalide värske otsus liituda konservatiivide fraktsiooniga.
Demokraatlik süsteem püsib sellel, et kaotajad lähevad opositsiooni, kritiseerivad võimulolijaid ja ootavad oma tundi. Mitte ei õhi end parlamendisaalis või ahelda valitsushoone ukse külge. Käituvad nii, nagu kolmandat korda järjest teiseks jäänud eurosotsid – tunnistavad võitja õigust võtta peaauhind.
Kolmik Rootsi tippkohtumiselt tundub aga endast kujutavat suuremat ekstremismiohtu kui kõik need mõttetud äärmuslased Le Penist Kuldse Koidikuni kokku. Neil on peaministrid, kes tahavad järgmisel Ülemkogul nõuda rahva ees arusaadavate reeglite alusel tehtud valiku asendamist kinniste uste kokkuleppega, kärpida rahva valitud europarlamendi otsustusõigust ning määrata nii majanduse kui julgeoleku mõttes pöördelisi aegu läbi tegevale ELile sihilikult nõrga liidri.
/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)