Urve Palo: miks ja kui palju laenureklaami piirata

Majandus- ja taristuminister Urve Palo Foto: Tairo Lutter

Kiirlaenude reklaami tuleb ja saab piirata, et tarbija saaks teha oma otsused läbimõeldult ja vajadusest lähtuvalt, mitte vaistu või emotsiooni ajel, kirjutab majandusminister Urve Palo (SDE).

Eestis on terve Pärnu linna täis tarbimislaenude tõttu makseraskustesse sattunud inimesi. Kolmandik välja antud kiirlaenudest ei laeku õigeks ajaks tagasi. Üle 60 protsendi laenureklaamidest on selliseid, mis vilistavad piirangutele kehtivas reklaamiseaduses.

Need on kuivad faktid. Paneme sinna vastu teleklipi mehest, kes kadedusest naabri parema elujärje üle endale laenu abil robottolmuimeja soetab. Pulmamessil jagatavad, kiirlaenu reklaamivad voldikud, mis kaude õhutavad ühist elu alustama suurelise pulmapeoga – küll selleks vaja mineva laenu kunagi hiljem tagasi maksta jõuab. Plakat bussipeatuses väitega, et just see laenupakkuja on kõige usaldusväärsem ja temaga sa vastu pükse ei saa. Kõik need reklaamid rõhuvad emotsioonile ja õhutavad tegema läbimõtlematut otsust.

Tutvustasin mais plaani piirata oluliselt kiir- ja tarbijalaenude reklaamiturgu. Esiteks pakkusin välja keelata krediidi reklaamimine raadios, televisioonis ja internetis. Teiseks soovin piirata nii tarbijakrediidi, järelmaksu, liisingu, eluasemelaenu kui ka tarbimislaenu reklaami sisu nii, et see tohib sisaldada vaid seaduses lubatud infot, mitte kübekestki rohkem. Reklaamis tohiks olla välja toodud teenuse osutaja nimi ja tegevusloa number, tegevuskoha kontaktandmed, krediidi kulukuse määra näide ja üleskutse tutvuda finantsteenuste tingimustega. Ei mingit emotsiooni.

Need ettepanekud ei sündinud tühjalt kohalt. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi analüüsist selgus, et kiirlaen on praegu kõige suurem maksehäirete tekitaja trahvide järel, aasta alguse seisuga oli kiir- või tarbijalaenu tõttu makseraskustesse sattunud üle 30 000 inimese. Keskmine laenuintress on 50 protsendi ümber, kuid on ka laenukontoreid, kelle küsitav intress ulatus mitmetesse sadadesse protsentidesse. Lisaks intressile on kasumiallikaks ebamõistlikult suured kõrvalkulud, näiteks lepingutasud ja teatised makse hilinemise korral, ja viivised. Analüüsist selgus ka, et tervelt kolmandikku välja antud laenudest ei maksta õigeaegselt tagasi, mis näitab, et laenukontorite ärimudel ongi üles ehitatud inimestele, kellest suur osa nagunii laenu tagasi maksta ei suuda.

See olukord on aasta-aastalt eskaleerunud. Kiirlaenude turg on kasvanud väga jõudsas tempos, umbes 30 protsendi võrra aastas. Sisuliselt võlaorjusse sattunud inimesi on aina enam. Kui kodumaal on pangaarved võlgade tõttu arestitud, ei jää üle muud, kui otsida töö- ja elukohta näiteks Soomes. Kui suur osa väljarännanutest on tegelikult põgenenud finantsprobleemide eest kodumaal, ei näita ükski statistika. Seega ei ole enam tegemist üksikuid kergeusklikke või vastutustundetuid inimesi puudutava küsimusega, vaid laiema sotsiaalse probleemiga.

Pakkusime oma analüüsis välja konkreetsed jõulised lahendused ning nüüd on lisaks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile oma valdkonnas ettevalmistusi tegemas ka rahandusministeerium, justiitsministeerium ja sotsiaalministeerium. Selle aasta jooksul valmiv pakett, mis sisaldab intressile piirmäära kehtestamist, sissenõudmiskulude ja kõrvalkulude vähendamist, laenukontorite allutamist järelevalvele ning tõhusamat võlanõustamist, peab laenurallile lõpu tegema ning aitama ka neid, kes on juba hädas.

Kui eelnimetatud meetmed on ka laenu pakkuvate firmade seas valdavalt heakskiitu leidnud ja mõni turuosaline on lausa palunud, et neid senisest rohkem reguleeritaks, siis reklaami otsustav piiramine on asjaosaliselt peamiselt kriitikat saanud. Püüan välja tuua peamised kõlama jäänud etteheited ja neile ka vastata.

Esiteks on väidetud, et tele-, raadio- ja internetireklaami keelamine ei too kaasa kiirlaenude mahu vähenemist.

See väide on minu, eraettevõtluses pikalt toimetanud inimese jaoks kummaline. Milleks muuks reklaami üldse tehakse, kui mitte oma kaubamärgi tutvustamiseks ja müügi suurendamiseks. Eelnõu eesmärk on emotsiooni ajel ja põhjalikult kaalumata laenuvõtmise vähendamine. Ka sigarettide reklaam on Eestis keelatud ja me ei diskuteeri ju praegu selle üle, kas sellel on mõju inimeste tarbimisharjumustele või mitte.

Teiseks küsitakse, miks keelata reklaam just teles, raadios ja internetis, lubada seda aga ajalehtedes ja välireklaamis.

Kui turuosaliste soov on reklaamipiiranguid veelgi karmistada, siis oleme loomulikult valmis seda kaaluma. Praegu aga lähtusime sellest, et just teles, raadios ja internetis on laenureklaam kõige agressiivsem ja tarbijaid ka kõige enam mõjutav – need on kanalid, mille kaudu sõnum jõuab tarbijani kõige väiksema süvenemismääraga. Seda toetab ka Tartu Ülikoolis koostatud ekspertarvamus.

Kolmandaks: laenureklaami on ju korduvalt piiratud, kas pole juba küllalt? Uued piirangud on vastuolus ettevõtjate vabadusega inimesi oma teenustest teavitada.

Jah, oleme korduvalt üritanud pehmemate meetoditega olukorda kontrolli alla saada, kuid tulemusteta. 2013. aasta suvel kehtestati piirangud, et reklaam peab olema vastutustundlik ja tasakaalustatud ning ei tohi otseselt laenuvõtmisele ahvatleda. Seda, et ettevõtjad sellest kinni ei pea, näitavad lihtsad arvud: muudatuste kehtima hakkamisest alates vaatas tarbijakaitseamet poole aasta jooksul üle 112 reklaami, millest 70 olid rikkumised ehk seadusega vastuolus. Tarbijakaitseamet ise on mattunud vaidlustesse nende mõistete sisustamise üle – mida tähendab vastutustundlik? Seetõttu pean vajalikuks tõlgenduslike piirangute asemel kehtestada ühemõttelisemad piirangud, mis reklaamide intensiivsust ka reaalselt vähendaksid, hõlbustaksid järelevalvetööd ning vähendaksid ohtu selle takerdumisele pikkadesse kohtuvaidlustesse. Jah, muidugi on kavandatud muudatuste puhul tegemist ettevõtlusvabaduse mõningase riivega, kuid võttes arvesse eesmärke ning sotsiaalriigi põhimõtet, ei saa pidada riivet ebaproportsionaalseks. Samuti on eelnõu kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.

Küsisime arvamust ka reklaami sihtgruppidelt ehk neilt, kellele laenureklaamid tegelikult suunatud on ja kelle finantsotsuseid ettevõtjad nende reklaamide abil mõjutada üritavad. Kodanikke esindavad organisatsioonid ei ole nii jõulised kui oma ärihuvide eest seisvad firmad, kuid mõned seisukohad siiski saime. Nii näiteks arutas Eesti Noorteühenduste Liit küsimust oma üldkoosolekul ja vastu võeti ühine otsus muudatusettepanekuid toetada. Muudatusi peab vajalikuks ka Tartu tarbijanõustamis- ja infokeskus.

Laenureklaami piiramine ei ole võluvits, vaid sel on tulemus osana suuremast paketist. Selle meetme mõju on võrreldes teiste paketi osadega raske mõõta ning seetõttu on ka mõistetav turuosaliste jõuline reaktsioon. Kuid nagu ütles tarbijakaitseameti aastakonverentsil «10 aastat kiirlaene. Aeg otsustada» esinenud Tartu Ülikooli psühholoogiateadur Andero Uusberg: riigi ülesanne on kaitsta oma kodanike vabadust teha ratsionaalseid otsuseid. Ja just läbimõeldud, ratsionaalsete otsuste vastu töötabki inforuum, mis on täis kutseid krediiti võtma, ükskõik kui tasakaalustatult on see kutse esitatud.

Samadel põhimõtetel on keelatud ka näiteks advokaatide ja pankrotihaldurite teenuse reklaam – et tarbija, kes teenust vajab, teeks oma otsused läbimõeldult ja vajadusest lähtuvalt, mitte vaistu või emotsiooni ajel.


5 mõtet

•    Kiirlaen on praegu kõige suurem maksehäirete tekitaja trahvide järel, aasta alguse seisuga oli kiir- või tarbijalaenu tõttu makseraskustesse sattunud üle 30 000 inimese.

•    Tervelt kolmandikku välja antud laenudest ei maksta õigeks ajaks tagasi, mis näitab, et laenukontorite ärimudel ongi üles ehitatud inimestele, kellest suur osa nagunii laenu tagasi maksta ei suuda.

•    Soovin piirata nii tarbijakrediidi, järelmaksu, liisingu, eluasemelaenu kui ka tarbimislaenu reklaami sisu nii, et see tohib sisaldada vaid seaduses lubatud infot, mitte kübekestki rohkem. Ei mingit emotsiooni.

•    Miks keelata reklaam just teles, raadios ja internetis, lubada aga ajalehtedes ja välireklaamis? Praegu lähtusime sellest, et need on kanalid, mille kaudu sõnum jõuab tarbijani kõige väiksema süvenemismääraga.

•    2013. aasta suvel kehtestati piirangud, et reklaam peab olema vastutustundlik ja tasakaalustatud ning ei tohi otseselt laenuvõtmisele ahvatleda. Muudatuste kehtima hakkamisest alates vaatas tarbijakaitseamet poole aasta jooksul üle 112 reklaami, millest 70 olid rikkumised ehk seadusega vastuolus.