Juhtkiri: mida lubab poliitik naabrile?

Keskerakonda reklaamivad õhupallid. Foto: Peeter Langovits

Eelmiste kohalike omavalitsuste valimiste eel äratasid pahameelt muukeelsed valimisreklaamid, mida aga, nagu selgus, on raske keelata. Ehkki oli rikutud reklaami keele üldpõhimõtteid, jäid juhtumid keeleseaduse reguleerimise alast välja.

Värske keeleseaduse eelnõu aga ei jõudnud üleeile ministeeriumide kooskõlastusringilt kaugemale, kuna ministrites tekitas vastakaid tundeid paragrahv, mis keelaks Eestis muukeelse valimisreklaami.

Minister Rein Langi allkirja kandvas vastuses seisab, et valimisreklaam võib olla suunatud ka kindlale valijate grupile, ja nendeni jõudmiseks on kõige otstarbekam kasutada nende rahvuskeelt. Selles viimases on ministril kahtlemata õigus, kuid selles seisnebki põhjus, miks tuleks sellise olukorra tekkimist pigem vältida.

Küsimus on laiem: kas eestikeelsel valijal on õigus teada, mida üks erakond oma valijatele lubab? Sellest vastusest omakorda tuleneb palju muud: erakonna usaldusväärsus või kahepalgelisus, ühtse poliitika ajamine või rahvuste erisuse rõhutamine. Siit on aga vaid samm rahvusküsimuse rakendamiseni erakonna valimisvankri ette.

Küsimus ei ole ju selles, nagu tooks valimispropaganda kohta kehtivatele nõudmistele seaduses erandi tegemine paratamatult kaasa kõige halvema kujuteldava olukorra. Paraku näitab aga Eestis valimiste ajal toimunu, et valimisreklaami puhul on poliitikute südametunnistus otsustanud toimuvasse mitte sekkuda.

Veel valimispäeval tänavatel rippuvad reklaamid, K-kohukesed, valijate mõjutamine lubamatus kohas või lubamatul viisil – see näitab, et kus on võimalik seadusest mööda hiilida, seal hiilitakse, ja kui pole, siis lepitakse pigem trahvide maksmisega, kui jäetakse magus võimalus lubamatul viisil häälte noppimiseks kasutamata.

Seega, kui seaduses sätestatud nõudega, et reklaam peaks olema eestikeelne, on võimalik vältida potentsiaalset olukorda – olgu see siis nii hüpoteetiline kui tahes –, et lõhe rahvuste vahel Eestis kahanemise asemel laiemaks käriseb, tuleks sellesse võimalusse täie tõsidusega suhtuda.

Sest lõppeks on küsimus ju ka üldistes riigi toimimise alustes: kuivõrd on võimalus, et ühe keele kõnelejale lubatakse üht ja teise keele kõnelejatele teist, kooskõlas demokraatia põhimõtetega.

Juhul kui justiitsminister jääb seisukohale, et keeleseadusega ei tohi reguleerida poliitilise agitatsiooniga seonduvat, siis vajaks see seisukoht laiemat lahtiseletamist, kui ministri napp vastus haridusministeeriumile seda praegu sisaldab.