Juhtkiri: vaimustuse ja masenduse aktsiad

Dividendimündil on kaks külge. Ütlust, et dividendide jagamine näitab börsiettevõtte küpsust, võib mõista nii väga hea kui ka mõneti iroonilise hinnanguna. Kumb pool kumma üles kaalub, sõltub sellest, milliste ootustega keegi ettevõtete aktsiaid ostab.

Kümme kolmeteistkümnest ettevõttest Tallinna börsil maksavad sel aastal aktsionäridele dividende. Hea on seegi, et mitu ettevõtet on välja kuulutanud oma dividendipoliitika ehk öelnud avalikult, milliste põhimõtete järgi dividendide maksmist nüüd ja tulevikus otsustatakse. Mõlemad, nii senine tulu jagamine kui ka arusaadavad lubadused tuleviku kohta, suurendavad usaldust. Usaldus omakorda on eeldus, et nii eraisikud kui ka institutsioonid on valmis ka edaspidi börsiettevõtete aktsiatesse investeerima. See huvi kasvatab pikas plaanis ka aktsiate müügihinda, mis on väikeaktsionäride jaoks kindlasti tore.

Teine võimalik, ent väga üldine hinnang helde dividendijagamise kohta kõlab tavaliselt nii: raha on palju, aga ideid vähe. Nii öeldes mõeldakse seda, et ettevõte ise ei ole leidnud ideid ja võimalusi laienemiseks, ei investeeri teenitud kasumit tulevasse kasvu. Kasvuambitsioonide puudumine, kui seda saab dividendide jagamisest välja lugeda, pole just üleliia hea märk. Eriti mõeldes sellele, et meie börsiettevõtted on suhteliselt väikesed. Üldistades võime öelda, et säravat ja uljast optimismi ei paista, küll aga tublit ja usaldusväärset töötegemist.

Kas nii-öelda tavalisel inimesel on mõtet Tallinna börsil noteeritud aktsiatesse investeerida? Kui võrrelda aktsiate dividenditootlust praeguste ülimadalate hoiuseintressidega, tasub ka väikehoiustajatel seda varianti kaaluda.

Siinkohal sobib meenutada ravimireklaamide vurinat: konsulteerige arsti või apteekriga. Pea ees tulle tormata ei tasu. Müstilist rikastumist loota ka mitte. Tavaliselt öeldakse, et aktsiatesse võiks investeerida sääste, mida te lähemate aastate (ühe, ent pigem näiteks kolme kuni viie…) jooksul ise ei kavatse kasutada.

Meie inimeste suhtumist börsi­aktsiatesse võib võrrelda maniakaaldepressiivsusega. Meid on vallanud kollektiivse vaimustunud hulluse perioodid, kus kõik imelisi börsilugusid kuulavad ja ratsa rikkaks saamisse uskuma hakkavad. Nii 1990ndate lõpus kui ka finantskriisi ajal tabas publikut aga mõistetavalt suur masendus ja uskmatus, mis ei lähe üle isegi siis, kui objektiivsed märgid näitavad päikselist või vähemalt vahelduva pilvisusega ilma. Võtkem asju rahulikumalt ja mõistkem, et aktsiatesse investeerimine on üks paljudest võimalustest oma säästud teenima panna.