Toomas Hendrik Ilves

FOTO: JIM WATSON / AFP

Miks paistab tänapäeval kõik palju ebakindlam kui isegi külma sõja päevil, mil meil olid vähemalt kokkulepit rahvusvahelise käitumise reeglid, küsis president Toomas Hendrik Ilves oma esinemises Wrocławi globaalsel foorumil. «Põhivastus kõlab: need reeglid enam ei kehti.»

Veerand sajandi eest – kas tõesti on sellest nii palju aega möödas? – hakkas maailmakord, milles me olime elanud viiskümmend aastat, eelnenud poolsajandi status quo, paigast nihkuma ja kokku langema. Maailm oli vähemalt meie toonasest vaatevinklist kahepooluseline, koosnedes turumajandusega liberaalsest demokraatiast, mida leidus peamiselt läänes, ja sellele vastanduvast illiberaalse autokraatia ja kollektiivse omandi kombinatsioonist, mida nimetati ka kommunismiks ja mida leidus valdavalt idas.

Et näha asju õiges perspektiivis, tuleb loomulikult lisada, et suurem osa maailmast oli liiga vaene, et kuuluda ühte või teise, mis tekitas tänapäeval harva kasutatava mõiste «kolmas maailm». See kena või vähemalt lihtsakoeline maailm hakkas vappuma ja varises peagi kokku. Esimesed pooldemokraatlikud valimised kommunistlikus maailmas – siinsamas Poolas kahekümne viie aasta eest – olid verstapost teel, mis tähistas meie meelest, või vähemalt nii me toona tundsime, pöördumatut sammumist vabaduse poole.

Jah, me peame ka tagantjärele tunnistama, kui imepärased olid need valimised. Juhtohjad olid endiselt kommunistide käes, tsensuur tegutses endiselt ja ometi võitis Solidaarsus senati sajast kohast üheksakümmend üheksa, näidates selgelt, mida arvab Poola rahvas kommunismist.

Samal aastal, söandan ma väita, nägime teistki verstaposti, kui üks ameeriklane, tookord riigidepartemangus poliitika planeerimise alal töötanud Francis Fukuyama avaldas essee, mida tuleb hinnata 20. sajandi lõpu mõjukaimate hulka. Artiklis «Ajaloo lõpp», mida autor hiljem täiendas raamatu mahtu, väideti, et liberaalse demokraatia ja autoritaarse kommunismi ideoloogiline vägikaikavedu on läbi ja liberaalne demokraatia on võitnud.

Kindlasti on vaja märkida, et Fukuyama ei öelnud, et liberaalne demokraatia on võitnud tegelikus maailmas või et kõik on demokraatia omaks võtnud – need on asjad, mille pärast teda sageli kritiseeritakse, minu arvates alusetult –, vaid et ideede võitlus on läbi ja et keegi ei saa enam väita, nagu oleks autoritaarsus kuidagi etem.

Sel ajal ei olnud Nõukogude Liit veel kokku varisenud, aga selle päevad olid loet, ja kui see siis lõpuks kokku varises, võtsime seda järjekordse tõestusena Fukuyama hegelliku ajalookäsitluse ja liberaalse demokraatia võidu õigsuse kohta.

Täna toetab 80 protsenti venelastest Krimmi liidendamist sõjalise agressiooniga, mille puhul territooriumi Anschluss’i õigustati rahvuskaaslaste olemasoluga. Lisaks toetatakse laialdaselt antiliberaalset rünnakut «kõikelubavuse» vastu, olgu selleks siis sõnavabadus või elukaaslase valik.

Me näeme lausa, et liberaalne demokraatia on ideede võitluses autoritarismi vastu alla jäänud, veel enam, see pole suutnud isegi vältida korra juba purustet deemoni, nimelt fašismi taaselustumist. Ja see pole pead tõstnud mitte ainult Venemaal, kus pärast kommunistliku võimu lõppu on üles kasvanud järgmine põlvkond, vaid isegi kohas, mida oleme harjunud pidama liberaalse demokraatia kantsiks: Lääne-Euroopas, mis ometi peaks hästi tundma fašismi ja vihaideoloogia deemoneid, on needsamad ideed samuti tõusuteel. Tõsi, mitte küll Ukrainas, kus kaks neofašistlikku kandidaati said 25. mai valimistel mõlemad ühe protsendi jagu toetust – mis erines tunduvalt tulemustest, mida võisime paljudes maades näha samal päeval Euroopa Parlamendi valimistel.

Mis siis valesti läks? Miks paistab tänapäeval kõik palju ebakindlam kui isegi külma sõja päevil, mil meil olid vähemalt kokkulepit rahvusvahelise käitumise reeglid ja kõik teadsid, mida võib teha ja mida mitte?

Põhivastus kõlab: need reeglid enam ei kehti. Reeglid, milles oli kokku lepit ja mille järgi käidi isegi külma sõja kuumimail hetkil, on minema pühit.

Osaliselt võib vastuse leida ühes teises essees, millest sai samuti menuraamat, nimelt Samuel Huntingtoni «Tsivilisatsioonide kokkupõrkes», mis ilmus neli aastat pärast Fukuyama esseed. Huntingtoni arvates pidid tulevased, ideoloogiajärgse ajastu konfliktid puhkema kultuuride ja tsivilisatsioonide vahel. Tema arusaama paistis kinnitavat 11. septembri rünnak, mille taga seisis religioonile tuginev vastumeelsus modernsuse suhtes.

Üsna pea astuti meile vastu meie enda territooriumil ja juba empiirilises reaalsuses, mitte enam politoloogilises teoorias: New York ja Washington, massirünnakud Madridis, Londonis ja Bombays. Kõik need esitasid väljakutse liberaalsele maailmakorrale, rünnates muu hulgas ka demokraatlikke valimisi, meeste ja naiste võrdsust, kiriku ja riigi lahutatust, seaduste ülimust inimeste või jumala ees.

Veel päris äsja tundus, et see on vastuhakk modernsusele, üleilmastunud kapitalismi tekitet pingetele. Me arvasime siiski, et meie enda maailmajaos on 20. sajandi sõjad, natsismi purustamine ja kommunismi kokkuvarisemine kehtestanud triumfaalselt ja eht Fukuyama vaimus lõplikult ja hegellikult vältimatult liberaalse demokraatia ülimuse. Me arvasime ja mõned kantslerid arvavad tänini, et Venemaal on kindlalt võimust võtnud demokraatia.

Nagu oleme nüüd näinud, polnud see nii. Sellised ideed nagu territooriumi liidendamine piiri taga elavaid rahvuskaaslasi argumendina kasutades, millega me viimati põrkusime 1938. aastal Tšehhoslovakkia tükeldamise ning Sudeedimaa ja Austria Anschluss’i ajal, niisiis ideed, mis meie uskumist mööda said jäädavalt maha maet 8. mail 1945, ei olnud seda mitte.

Nüüd on siis vanim reegel pea peale pöörat ja kummutet. ÜRO põhikirjaga, mis võeti vastu samal 1945. aastal, keelati agressioon ning nähti ette, et maailmaorganisatsiooni liikmed peavad rahvusvahelistes suhetes hoiduma jõu kasutamisest või sellega ähvardamisest ning teise riigi territoriaalse terviklikkuse või poliitilise iseseisvuse ohustamisest.

Järgmine langenud julgeoleku nurgakivi oli 1975. aasta Helsingi kokkulepe, millega riigid mõlemalt poolt Atlandi ookeani, Vancouverist Vladivostokini, leppisid kokku mitte kasutada jõudu teise riigi piiride muutmiseks või selle iseseisvuse ohustamiseks («pidada üksteise piire rikkumatuks ja hoiduda muutmast üksteise territooriumit sõjalise okupatsiooni objektiks»). Kokkuleppe järgi ei tohtinud sellist okupeerimist või liidendamist pidada legaalseks.

Siis tuli 1990. aasta OSCE Pariisi uue Euroopa harta, milles kõigi toonaste liikmesriikide, sealhulgas äsja vabanenud Poola, Tšehhoslovakkia ja Ungari ning Venemaa õigusliku eelkäija NSV Liidu esindajad leppisid kokku «täielikult tunnustada riikide vabadust valida oma julgeolekukorraldus». Ma tsiteerisin seda tuletamaks meelde väidet, millega õigustati rünnakut nii 2008. aastal Gruusia kui ka nüüd Ukraina vastu.

Kõik need julgeolekurajatise alustalad valati Immanuel Kanti «Igavese rahu» (1795) vaimus. Kui siseturg kõrvale jätta, toetuvad nii Euroopa Liit kui ka NATO vaimlises plaanis just nimelt sellele Immanuel Kanti esseele. Kant uskus seda, mis kakssada aastat hiljem on saanud meie domineerivaks välispoliitiliseks mantraks: vabariigid – tänapäeva mõttes siis seaduste ülimusele tuginevad demokraatlikud riigid –, mis moodustavad föderatsiooni, ei pea üksteisega sõda. Euroopa Liit on alates oma algusest 1951. aasta söe- ja teraseühenduse kujul igati tõestanud Kanti arvamuse õigsust. Milles me aga eksisime, oli meie uskumine, nagu kujundaksid lepingud 1945. aastast tänaseni, noodsamad, mida ma ennist mainisin, samuti kantiliku föderatsiooni. Seda need ei teinud. Ning liberaalse demokraatiaga maad ei ole suutnud lahendada küsimust, mida võtta ette demokraatlike riikide föderatsioonist väljapoole jäävate riikidega.

Me oleme üleüldiselt järeldanud Kanti ja ELi kogemuse põhjal, et lepingute võrgustikuga seot riigid ei kaldu ette võtma agressioone, unustades paraku, et ÜRO, CSCE, OSCE ja arvukate muude vähema tähtsusega lepingute puhul oli Kantil küll põhimõtteliselt õigus, ainult et ta ei pakkunud lahendusi, kuidas saada hakkama kõrvu despootiate ja türanniatega.

Prouad ja härrad, niisiis leiame end täna eest täiesti uues julgeolekukeskkonnas. See ei ole «uus külm sõda», sest külma sõja ajal kehtisid kõik mainit kokkulepped. Me oleme tagasi Hobbesi looduslikus seisundis. Lisaks sellele oleme rikastumise lootuses loobumas põhimõtetest.

Niisuguses radikaalselt uues olukorras otsib liberaaldemokraatlik lääs endiselt vastuseid – või ei suuda kokku leppida, millised need võiksid olla. Me ei tea endiselt, kuidas reageerida. Me peame aga mõistma, et kui reeglid, Helsingi kokkulepe ja kõik teised, ei kehti enam ühe neile allakirjutaja suhtes, siis on olukord muutunud meie kõigi jaoks.

See ei ole Ida-Euroopa probleem. Ukraina ei ole «kauge paik, millest me ei tea midagi», kui tsiteerida Briti peaministrit Neville Chamberlaini, kes nõustus 1938. aastal Münchenis andma Adolf Hitlerile loa tükeldada Tšehhoslovakkia.

Nagu ma ütlesin, räägin neist keerulisist küsimusist sellepärast, et liberaalsele korrale on väljakutse esitanud autoritaarsed, illiberaalsed, aga ometi sageli eduka turumajandusega riigid viisil, mida me ei osanud isegi ette näha, kui kahekümne viie aasta eest peeti Poolas esimesed vabad valimised.

Ma söandan väita, et kui me tahame otsida samalaadset ajajärku, siis leiame selle pigem külma sõja eelsest ajast, ütleme, 1946. või 1947. aastast, mil samuti murti pead, mida tuleks ette võtta. Me tunneme vaistlikult, nagu tundsime toona või nagu tundis meile eelnev põlvkond, et oleme uues ajastus, ning soovime meeleheitlikult uskuda senistesse koalitsioonidesse ja püsida nende juures lootuses, et kõik möödub raskusi tekitamata. Et Krimmi liidendamine pööratakse tagasi, et me ei pea rohkem sanktsioone kehtestama, et me ei pea kaitsekulutusi suurendama. Et me võime teenida raha oma tehingutega ja oma rahaasutustega ja tulutoova kauplemisega kõigega alates gaasist kuni Spetsnazi õppekeskuste ehitamiseni Venemaal. Me oleme justkui löödud teismeline, kes küsib kaeblikult: «Miks me ei või lihtsalt kõik omavahel ilusti läbi saada?»

Ma ei suuda vastu panna kiusatusele tsiteerida Leninit, kes lausus surematud sõnad: «Kapitalistid müüvad meile ise köie, millega me nad üles poome.»

Me ei ole rumalad ja teame, et asjad lähevad hapuks kätte ära, aga võib-olla saaksime ikka veel mõne tehingu sõlmida, ehitada veel mõne torujuhtme, müüa veel veidi sõjavarustust – enne kui peame lõplikult peatuma.

Ja võib-olla olid Euroopa valimiste tulemused ühekordsed ning parempoolsed populistid, jobbiklased, rahvusrindelased ja kõik need teised muutuvad ontlikeks inimesiks, niipea kui nad valituks ja ametisse saavad.

Ja võib-olla suudame Venemaad veenda, et homofoobia, tsensuur ja repressioonid kodumaal ning väikesed rohelised mehikesed ja OSCE vaatlejate võtmine pantvangi ja ukrainlaste süüdistamine fašismis oli kõik üks suur eksitus. Et me ärkame üles halvast unenäost ja taastame status quo ante ajaloo lõpus.

Kuid, prouad ja härrad, rahu, armastus ja Woodstock on läbi. Altamont oli just ära. Ja kui te seda viimast lauset mõistsite, siis olete ilmselt juba pensionärieas ning mõistate ka seda, et nüüd järgneb või on juba käes ühe ajastu lahkumine.

Niisiis, ma lõpetan melanhoolse noodiga – aga eks pidigi see siin tooni andma – ja lootusega, et elujõulise ja tarmukalt demokraatliku Poola, mis on ainsam suurem Euroopa riik, kus mäletatakse selgelt, mida tähendab autoritaarne võim, kommunistlik võim, mõistlikul juhtimisel suudame siiski ühineda ja üheskoos leida tee välja sellest Hobbesi maailmast, kuhu me oleme sattunud täna, anno Domini 2014.

Toomas Hendrik Ilvese ettekanne Wrocławi globaalsel foorumil 6. juunil 2014. Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.