Juhtkiri: paari aasta perspektiiv pole piisav

Valitsuskoalitsiooni esimeseks tüliõunaks saanud töövõimereformi ei tohiks teha kiirustades. Keskenduda tuleks ka neile tingimustele, mis tegelikkuses ja praktiliselt puudega inimeste ühiskonnaelus osalemist ja töölkäimist võimaldama hakkaksid. Ei tohi unustada, et Eesti eri paigus on töölkäimiseks vajalikud tingimused – ühistransport, tööpakkujate hulk, omavalitsuste tahe ja võimekus – väga erineval tasemel. Kui selliseid väikseid, kuid eluliselt olulisi detaile silmas ei peeta, ei saa ka reformist soovitud kasu olla.

Praegu vaidleb valitsuskoalitsioon reformi alustamise aja üle. Reformierakond näeks hea meelega, et reform läheks käima juba tuleva aasta 1. juulist, sotsiaaldemokraadid eelistaksid hoo maha võtta ja reformiga vähemalt pool aastat kauem oodata.

Töövõimereformi peamise eesmärgina nähakse seda, et kui praegu töötab ligi 100 000st osalise töövõimega inimesest vaid kolmandik, jõuaks reformi esimeste aastate jooksul tööturule veel kuni 15 000 osalise töövõimega inimest. See on hea ja õige idee. Kuid selle teostumiseks üksnes paberile pandud visioonist ei piisa. Osalise töövõimega inimeste jaoks kaasneb sellega hulk probleeme. Kui neile lahendust enne reformi jõustumist ette ei nähta, ei ole ka reformist palju kasu.

Sotsiaaldemokraadid peavad vajalikuks pöörata enam tähelepanu eelõige kolmele küsimusele. Esiteks, tuleks mõelda, kuidas väiksema töövõimega inimesed kodust kaugemale tööle pääsevad. On selge, et üksnes omavalitsuse kohustuseks seda jätta ei saa, sest neil on erinevad võimalused ja ka erinev valmisolek küsimusega tegeleda.

Teiseks, tuleks töötada välja süsteem, kuidas aidata tööle saada väiksema töövõimega noori inimesi, kes on just kutsekooli lõpetanud, et nende tööhuvi kodus istudes ei raugeks.

Ja kolmandaks, kuidas teha nii, et töötada soovivatel puudega inimestel see tõesti ka võimalik oleks. See on vast ka kõige tähtsam küsimus. Nõustamisteenus ja abi ühest paigast teise sõitmiseks võib olla nii hea kui tahes, ent kui pole mõistlikus kauguses töökohti, või mis veel halvem, tööandjate valmisolekut väiksema töövõimega inimestele tööd pakkuda, ei ole sellest palju abi. Praegu nähakse lahendusena uute töökohtade loomise kava ja visiooni, mille järgi võiksid väiksema töövõimega inimesed olla rakendatud just avalikus teenistuses.

Majandusanalüütik Maris Lauri, kes töötab peaministri nõunikuna, tõi oma isiklikus blogis esile üsna olulise aspekti kogu reformi juures: suurte muutuste puhul tuleb vaadata asju pikas perspektiivis, paariaastane ettevaatamine ei ole piisav. Kui huvigruppidel on kõhklusi, tuleb need kõigepealt selgeks rääkida. Vastasel juhul võidakse avastada, et on satutud halvemasse olukorda kui see, millest alustati. See on väärt põhimõte, mida silmas pidada.