Tamo Vahemets: pistame päikese pokri

Tamo Vahemets Foto: Erakogu

Õnnetuse põhjusena esitatakse küll päikest, küll tõkkepuid ja muid väliseid tegureid, aga unustatakse, et saatuslikke vigu teevad ikkagi inimesed, kirjutab raudtee­ohutusega tegeleva MTÜ juht Tamo Vahemets.

Selle aasta esimese nelja kuuga on liikluses oluliselt rohkem inimesi viga ja surma saanud kui läinud aasta samal ajal. Piinlik tunnistada, ent raudteel aset leidnud traagiliste juhtumite käsitlusi lugedes tuleb sageli meelde üks ammu kuuldud anekdoot. Nimelt.

Mees näeb sõpra õhtuhämaras laterna all murelikult ringi käimas ja küsib, kas too on midagi ära kaotanud? «Jah. Rahakoti. Kusagil seal pidi see juhtuma,» vastas sõber pimedale kõrvaltänavale osutades. «Kui rahakott seal kaotsi läks, siis miks sa seda siin otsid?» oli mees imestunud. «Siin on valgem,» vastas sõber ja jätkas otsimist.

Loomulikult sunnivad traagilised juhtumid otsima vastust küsimustele, miks see juhtus ja kuidas teha nii, et neid ei oleks nii palju. Paraku jõutakse aga sageli järeldustele, mis minu hinnangul ei aita mitte kuidagi kaasa nende vähenemisele. Veel hullem: toetatakse vale käitumist, tembeldades süüdlasteks kolmandad, kaudselt asjasse puutuvad tegurid või osalised. Isegi päike mõistetaks süüdi, kui see vaid võimalik oleks.

Alles hiljaaegu Raasiku raudteeülesõidul toimunud traagilise õnnetuse peamiseks põhjuseks kujundas meedia koos mõne isehakanud eksperdi arvamusega tõkkepuu puudumise, jättes tähelepanuta veoautojuhi tegevuse või tegevusetuse. Ei olnud ju õnnetuse põhjustajaks mitte puuduv tõkkepuu või rööbastel sõitev rong, vaid konkreetne isik või sõiduk, mis polnud tehniliselt korras. Liiklusseaduse paragrahvi 59 lõigu 1 järgi peab juht raudteeülesõidukohale lähenedes olema eriti tähelepanelik ja sõitma sellise kiirusega, et tal oleks vajaduse korral võimalik sõiduk sujuvalt peatada.

Praeguseks on selge, et veoautojuht eiras seda nõuet. Kiirus, millega sõiduk raudteeülesõidukohale lähenes, oli valesti valitud. Kuidas mõjutas juhi valitud sõidukiirust puuduv tõkkepuu, sellele ei otsitud vastust. Ei otsitud, sest lihtsalt tuletatav vastus võtaks võimaluse teemat emotsionaalselt käsitleda. Aga emotsioonid loovad ju võimaluse võita lugejate tähelepanu. Mind ei üllataks, kui politsei- ja piirivalveameti läbiviidav kriminaalmenetlus tuvastab veel teise rikkumise: kehtestatud liikluskiiruse piirmäära (70 km/h) ületamine. Kuid mis me selle teadmisega peale hakkaksime? Süüdlane on juba leitud – puuduv tõkkepuu!

Ülemaailmne statistika räägib faktist, et u 50 protsenti sõidukite ja rongide kokkupõrgetest toimub ülesõitudel, mis on varustatud tõkkepuudega. Seega võib küll loota, et tehnilised vahendid aitavad meil õnnetuste arvu vähendada, kuid ei saa ka ainult neile lootma jääda. Otsuse, millal ja kuidas raudteed ületada, teeb ikkagi liikleja.

Viimasel ajal jalgratturitega toimunud juhtumid raudteel on aset leidnud igati tänapäevastel ülekäikudel, mis on märgistatud ja millele pääsemiseks tuleb läbida turvakoridor, nn siksak. Meedias avaldatud arvamustest jäi kõlama, et küllap olid juhtumi peamiseks põhjuseks ratturite peas olnud kõrvaklapid, millest kostev muusika liikleja tähelepanu hajutas. Jällegi jäetakse aruteludes tähelepanuta, et ratturid läbisid turvakoridori ja ületasid raudtee ratta seljast maha tulemata. See on aga juba vastuolus liiklusseaduse paragrahvi 60 lõiguga 2, mille järgi ei tohi juht raudteed ületada väljaspool ülesõidukohta. See tähendab, et jalgrattur võib ületada raudteed ülekäigul vaid jalakäijana, lükates ratast käekõrval.

Kõrvaklapid ja nendest kostev muusika olid vaid üks lisakomponent, millel võis olla oluline roll, miks ratturite tähelepanu raudteel ületades hajus.

Kuigi tahame asju sageli näha just nii, nagu meile meeldib, tuleb tunnistada, et mõned seadused ja reeglid on kehtestatud selleks, et me ei käiks oma eluga hooletult ringi.

Õnnetus on oma olemuselt juhtum, mille ärahoidmiseks ei ole kannatanul võimalik midagi teha. Raudteel on viimasel ajal juhtunud vaid üks sellele tingimusele vastav traagiline õnnetus, kus reisirongis hukkunud ja vigastatud inimestel puudusid valikud. Ülejäänud tehnilise järelevalve ameti avaldatav raudteeohutusalane statistika räägib aga juhtumitest, kus tähelepanu hajumine, reeglite eiramine vms on saanud kurva tagajärje. Valus on nii mõelda, kuid enese petmine ei vii meid ka edasi!

Üldjuhul ei ole selliste traagiliste sündmuste menetlemisel raudtee-ettevõtetel vaja advokaate, kes aitaksid õigluse jaluleseadmisel seadustest abi leida ja oma seisukohtade eest seista, sest raudtee üksi ei kujuta ohtu!

Ohtlikuks teevad raudtee ületamise liiklejad, kes seavad mugavuse kõrgemale iseenda ohutusest!

Kui meie kohtud toetuksid otsuste langetamisel vaid inimlikele emotsioonidele, ei saaks õigusriigist enam kõneleda – õigus oleks paremal manipulaatoril.

Niisiis oleks õigem, kui õnnetusjuhtumite kajastamisel jätaksime emotsioonid kõrvale ja kujundaksime oma arvamused faktipõhiselt – nii valus, kui see ka ei ole. Süüdlaste otsimise ja näpuga näitamise asemel peaksime võib-olla hoopis omavahel rääkima ning jälgima, mida ja kuidas teeme. Loome ju üheskoos tulevikku, kus soovime turvaliselt elada. Selleks on aga vahel vaja leida aega, et lähedastega lahti mõtestada meid ümbritsevad ohud ja võimalused neid maandada.

Meie elu on meie enda kätes ja meil on vabadus otsustada, mida sellega peale hakata. Vabadus tähendab aga ka vastutust. Seetõttu oleks minu hinnangul väga oluline täiendada uudislood faktidega, mis asetaksid lood õigesse valgusesse ning sunniksid meid juhtunud õnnetustest midagi kasulikku õppima ja õigeid järeldusi tegema.

Autor on ühenduse Operation Lifesaver Estonia (OLE) juhatuse esimees ning ÜRO majanduskomisjoni (Euroopa) raudteeülesõitude ohutusega tegeleva ekspertgrupi liige.