Indrek Schwede

FOTO: Postimees.ee

Neljapäeval algava MM-finaalturniiri eel kirjutab jalgpalliloolane Indrek Schwede, kuidas mõtestavad inimkonna tähtsaimat mängu sotsioloogid ja antropoloogid. Jalgpalli tähenduste uurimisest on saanud uus sotsioloogiaharu, mis on kinda visanud selle valdkonna tunnustatud suurnimedele ja kuulsatele koolkondadele.

Prantsuse antropoloog Christian Bromberger on väitnud, et paradoksaalsel moel on jalgpall – mõttetu mäng – õnnistatud suurima kirglikkusega. Et jalgpallist on saanud universaalne keel ja totaalne etendus, vaatamata tema mõttetusele. Ja sellisena, banaalse ja lihtsa vaba aja tegevusena, on jalgpall «maailma kõige tähtsam tühiasi».

Bromberger on lisanud, et jalgpall võimaldab talle omase ettearvamatuse tõttu mitmesuguseid hinnanguid ja tõlgendusi. Jalgpall on loonud «silmapaistvalt vaieldava maailma», kusjuures lõpptulemuse ebakindlus lubab lõputult asja üle arutleda ja oma suva järgi ümber jutustada tõesena näivaid lugusid.

Lõuna-Taani Ülikooli abiprofessor Sören Frank on jalgpalli ettearvamatust seletanud võrdluse kaudu: käsipallis ja korvpallis kontrollitakse palli käega ning see tuuakse kiiresti ja veatult üle keskvälja. Jalgadega on palli valitseda raskem ning see on vutis andnud sisu väljendile «keskväljamäng». Tõepoolest, jalgpallis on väljaku keskpaik nagu miiniväli, mille ületamine võib saada saatuslikuks. Seal kaotatud palli suunab vastaspool sageli planeeritud saatuslikule kontrarünnakule. Hõlpu ei anta muidugi jalgpalliväljaku üheski osas, võitlus käib kõikjal. Jalgpalli ongi nimetatud sümboolseks sõjaks riikide vahel. Seda väidet toetab atribuutika. Küprose Euroopa Ülikooli professor Christos Kassimerise uuring näitab, et paljude kunagiste Euroopa armeede sümbolitest on saanud rahvuslike jalgpalliliitude logode osised.

Kuid ennekõike on jalgpall siiski kuuluvuse institutsioon. Just sellistena loodi maailma esimesed klubid Suurbritannias. Ükskõik, kas meeskond esindab naabruskonda, linnaosa, linna, riiki, sotsiaalset klassi või rahvusrühma, on alati tema üheks rolliks hoida identiteeti. Või luua uut. Identiteet on jalgpallis fundamentaalne.

Samas pole jalgpalliväljak ja tribüünidel toimuv eraldatud muust elust. Üle maailma aitas jalgpall 20. sajandi esimestel kümnenditel liituda kõige erinevamatel sotsiaalsetel kihtidel ja luua ühtne rahvuslik identiteet. Jalgpalli areng ja paljude nüüdisaegsete rahvusriikide teke langes ajaliselt kokku. Tänavuse MMi korraldajamaa Brasiilia, aga ka Argentina, võttis üle-eelmise sajandi vahetusel vastu miljonites mõõdetava migratsioonilaine Euroopast. Erineva rahvusliku taustaga sissesõitnuil ja pärismaalastel puudus ühine kultuuriline taust. Jalgpall, mille levik eriti pärast I maailmasõda oli äkiline, aitas neil sepistada uut ühist enesemääratlust.

Jalgpalli tähendusi ei näe kõik positiivses valguses. Prantsuse kultussotsioloogi Pierre Bourdieu arvates esindab jalgpall valet poliitilist ja sotsiaalset teadvust. Ta paneb vutile süüks muuhulgas natsionalismi, vägivalla ja irratsionaalse au kehutamist. Läinud sajandi 30ndatel tekkinud Frankfurdi filosoofia- ja sotsioloogiakoolkonna arvates orjastab sport oma distsiplineeritud kuulekusega inimesi, demonstreerides pseudomilitaarset agressiooni, mis tekitab juhmistava efekti. Üks koolkonna esimese laine nimekamaid esindajaid, Theodor Adorno, nimetas sporti «mõttetuks tegevuseks, mida saadab petlik tõsidus ja tähenduslikkus». Sellelt vundamendilt on tõusnud tänapäevane nn hüperkriitiline teooria, mille järgi profivutt on masside kannatuse brutaalne vorm, mis tõusnud globaalse etenduse tasemele, tehes seda vaba ja spontaanse mängu kadumise arvelt. Jalgpall vältivat igavust ja monotoonsust ainult tänu uuesti kehtestatud vägivaldsele vormile. Kõigile neile sotsioloogiakorüfeedele vastanduvad järsult jalgpalliuurijad üle maailma.

Abertay Ülikooli professor Alex Law nimetab jalgpalli «vana vimma rituaalseks taasetendamiseks», aga ka uute pingete vabastajaks. Ta märgib, et vutis pole klassikibestumus ja rahvuslikud pinged nii tõsised kui majanduses ja poliitikas. Jalgpall loob pingeid ja erutab vägivaldseid emotsioone sotsiaalselt heaks kiidetud moel. Sümboolne vägivald on vutis lubatud ja kuniks järgitakse piiranguid, võivad fännid mõnuleda kollektiivset viha asendavas kogemuses. Law toob esile, et jalgpallis pole võitmatuid, mis tähendab, et ka rahvuslik meie-kuvand peab valmis olema lüüasaamiseks. Kaotused omakorda tasakaalustavad või elimineerivad liiga uljaid rahvuslikke meie-fantaasiaid.

Ljubljana Ülikooli professor Lev Kreft hakkab vastu uusvasakpoolsetele, kes heidavad jalgpallile ette võõrandumist, manipulatsiooni ja ideoloogiat. Ta oponeerib kultuurimarksistidele, kes nimetavad jalgpalli meelemürgiks massidele. Kreft küsib: miks me ei ütle luule kohta, et see kutsub esile võõrandumist ja manipuleerib inimestega, pannes nad unustama kõik maailmas esinevad pahed ja andestama nende endi elu kuratlikele külgedele? Miks täidab luule nende eksistentsi armastuse ja sõprusega, kuigi nad peaks võitlema oma õiguste eest, et vabastada end orjusest?

Sarnaselt paljudega imestab Arizona Ülikooli ajalooprofessor Aomar Boum sotsioloogia võimetuse üle mõista jalgpalli olulisust inimeste igapäevaelus. Ta toob näiteks Aafrika, kus jalgpall on kohalike ajalugude, sotsiaalse dünaamika ja poliitiliste suhete mõistmise võti. Aafrika poliitiline vabanemine toimus käsikäes jalgpalli tormilise arenguga, poliitikud nägid arvukas jalgpallipublikus tulevast valijaskonda, jalgpalliklubid toetasid koloniaalvõimu poolt keelatud tärkavaid erakondi ja tulevaste vabade riikide poliitikuid.

Kuigi jalgpalli rivaliteedid ühest küljest tugevdavad mitmesuguseid lõhesid, pakuvad nad teisalt siiski võimalust ühendada arvukaid gruppe. Riigiüleselt ühendab rahvusmeeskond ühiskonna nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt. Jalgpall peegeldab ühiskonda. Doktorikraadiga kogenud uurijad Gary Armstrong ja Durhami Ülikooli professor Richard Giulianotti märgivad, et jalgpall annab valmis tausta sotsiaalsete ja kultuuriliste sügavate vastuolude väljendustele.

Manchesteri Ülikooli lektor Shaun Best kritiseerib aga tänavu jaanuaris Tallinnaski käinud maailmakuulsat sotsioloogi Zygmunt Baumani, kelle teooria järgi elame vedelas modernsuses, kus kõik meid ümbritsev on lakkamatult muutuv ja ebakindel: praegused võimed muutuvad kiiresti võlgadeks ja oskused on varsti vananenud. Selle teooria järgi on ühiskonna allkihist saanud defektiga tarbijad ja vaimne lumpenproletariaat. Massidele peale surutud kaubastumine tähendab seda, et ka jalgpallis on meeskonna toetamine muutunud primitiivseks tarbimiseks.

Best protesteerib ägedalt ja tõestab iseenda näitel ja arvukale publikule toetudes, et vutifännid on midagi muud kui tavatarbijad. Ta kirjeldab oma toetust Leeds Unitedile nende aastate jooksul, kui Meistrite liiga poolfinaali jõudnud klubi kukkus majandusraskuste tõttu Inglismaa tugevuselt kolmandasse liigasse, aga inimesed ei vahetanud klubi.

Miks pole minu jalgpallikirg läbiräägitav ega ülekantav mõnele teisele klubile, küsib Best. Ta tõdeb, et meeskonna toetamisega kaasneb ebakindlus, aga see ei tähenda kiindumuse nõrgenemist ega minevikukuulsuse unustamist. Besti väitel ei käitu jalgpallihuvilised, kel on oma lemmikmeeskond, nagu tüüpilised tarbijad ja nende teguviisis pole midagi vedelat, sest õige fänlus ei ole mööduv stilistiline identiteet.

Erinevad enesemääratlused põrkuvad ka tänavusel vuti MMil, mis, nagu valdav enamik asju siin ilmas, on ratsionaalselt võttes tühiasi. Kõigist maailma tühiasjadest siiski kõige tähtsam!