Mati Pallasma

FOTO: Erakogu

Möödunud eurovalimiste staarideks kerkis kolm isikut: Yana Toom, Indrek Tarand ja nagu ikka Savisaar. Seda vastukajade ja vastakate arvamuste tõttu. Järeldusi ja arvamusi on olnud seinast seina, seda tehakse vastavalt oma huvidele ja kohustustele (poliitikud ja palgalised vaatlejad) või oma vaatevinklist. Poliitikud teevad ka halva mängu juures hea näo ning kui muid põhjendusi äpardumise varjamiseks ei leia, siis sooja ilma või äpardunud valimissüsteemi taha saab ikka pugeda. Pakun allpool mõned mõtted oma loogikast lähtuvalt.

Tarandi jätkuvalt suurt häältesaaki võib ka tänavu liigitada protestihäälteks. Pidev kriitika Ansipi, Ilvese ja valitsuse poliitika aadressil on tegelikult ju meie protest, kuid vähestel õnnestub seda avalikult välja öelda. Kellele siis meeldivad presidendi jätkuvad mahhinatsioonid oma taluga. On tõenäoline, et peamiselt just Tarandi teravmeelsed ja meelikosutavad väljaütlemised kindlustasid talle järjekordse mugava viisaastaku. Peegelpildis vaadatuna olid nii lubatav võitlus Ansipi vastu Brüsselis kui ka Ilvese tögamine ehe populism ühel selgel eesmärgil – Brüssel! Reaalsuse vaatevinklist on Tarand tõeline elukunstnik, kes oskab ka s...st saia teha, kuid teeb seda ainult iseenese jaoks, midagi vastu andmata. Tegusid ju pole. Tarand Ilvese järel presidendiks ? Võta üks ja viska teist! Kindlasti on hinnangutes Keskerakonna kohta omajagu tõtt, kuid samas tundub, et sageli olid nii väljaütlemised kui ka järeldused kas provokatiivsed, lihtsustatud või vahel lihtsalt labased.

Selgelt provokatiivne on Savisaare ja Toomi vastandamine, tekitamaks Keskerakonnas järjekordset mõra. Teisiti pole võimalik tõlgendada Toomile avalikkuse ees KE esimehe koha pakkumist või tema hoiatamist Savisaare eest, kes kohe-kohe hakkab Toomi enamhäälte pärast taga kiusama. Provokatiivsed olid ka paljud valimiseelsed intervjuud keskerakondlastega, kui püüti välja meelitada kriitikat Savisaare ütlemiste ja tegude kohta. Labaseks muutusid väljaütlemised juba debattides, kui kõne alla tuli Toomi või Stalnuhhini võimalik pääs europarlamenti, aga võimendusid need valimistulemustest kokkuvõtete tegemisel. Mitmed väljaütlemised debattides ja arvamussaadetes olid tõlgendatavad rahvustevahelise vaenu õhutamisena, sama jätkus ka valimistulemiste kokkuvõtete tegemise aegu. Poliitikute avalikud väited, et Toomi näol on Eestist europarlamenti saadetud kahtlase väärtusega esindaja, on solvavad nii Toomi kui ka tema valijate suhtes. Muide, pole võimatu, et kui Brüsselis üldse saab Eesti jaoks midagi ära teha, siis teeb seal seda just Toom, mitte need poliitikud, kes Brüsseli-kohas näevad vaid Venemaa-vastase võitluse juhtimist.

Keskerakonna vastased hindasid valimistulemused KE jaoks nurjunuks. Äkki on rõõm varajane, sest Tallinnas sai KE rohkem hääli kui ülejäänud erakonnad kokku. Järsku oli põhjuseks see, et tallinlastele meeldib, mida Savisaar ja KE teevad? Kindlasti jäi nii Savisaare kui ka KE häältesaak väiksemaks Ukraina sündmuste ning Savisaare keerutamata ja otsekoheste väljaütlemiste tõttu seal toimuva kohta. Jääb mulje, et Tallinnas, kus ka valimisaktiivsus oli suurem, maksid teod rohkem kui tühipaljad sõnad, ja seda isegi vaatamata Savisaare pattude pidevale võimendamisele meedia poolt.

Seda arvestades pole võimatu, et need, kes rõõmustasid Savisaare võimaliku lõpu üle, peavad järgmise aasta märtsis kogema, et «teated Savisaare surmast olid pisut enneaegsed»: europarlamendi ja riigikogu valimised on täiesti erinevad asjad; valisid «näo järgi» kindlat kandidaati; Savisaar teatas varakult, et tema Brüsselisse ei lähe, ja KE praktiliselt jagas ikkagi esikohta.

Kirjapanduga pole tahetud kedagi toetada ega maha teha, veel vähem solvata. Kirjapandu  tugineb mõtlemisele, reaalsuse peegeldusele ja tõestab, et igal asjal on (vähemalt) kaks külge ning kõik oleneb sellest, millisest küljest vaadata. Teil on õigus arvata risti vastupidi. Mõnes asjas selgub tõde juba järgmise aasta märtsis.

insener