Metropoliit Stefanus: pere ja ühiskond

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus. Foto: Heiki Rebane / BNS

Ärgem puutugem seda dünaamilise tasakaalu seadust, mis põhineb nais- ja meessoo vastastikusel täiendamisel, kirjutab Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus.

Näib, et tänapäeval on abielu ja järglaste saamine tähendust muutnud. Laste saamine ei ole enam abielule ainuomane mõte. Näiteks päevakorral olev homoabielude küsimus – isegi kui Eestis ei sõnasta seaduselooja seda veel avalikult nii – muudaks pöördumatult kehtivat normi, luues perekonna uue standardi.

Enne kui teemaga edasi liikuda, on oluline täpsustada alljärgnevat. Õigeusu kirik võtab vastu kõik inimesed, eristamata neid nende sättumuste ning isiklike, vaimulike, füüsiliste või psühholoogiliste probleemide alusel. Kirik ei ole olemas selleks, et hukka mõista, vaid et ravida neid, kes tema juurde tulevad ja kes soovivad vabaneda oma hirmudest ja ihadest ehk teisisõnu hinge ja ihu sõltuvustest, mis takistavad nende osadust Jumalaga. Õigeusu kirik ei kuuluta oma usklikele äratõukamist ega väljaheitmist, vaid vabatahtlikku askeesi oma südame kirgede puhastamiseks. «Mulle on kõik lubatud!» ütleb püha Paulus.  «Siiski miski ärgu saagu meelevalda minu üle!» (1Kr 6,12). Igaüks võib teha, mida soovib, kuid kõik teed ei vii Jumalani. Õigeusu kirik mõistab hukka ja tõukab eemale patu, kurja, kuid mitte mingil juhul patustaja.

Veel kord: kui ma kõnelen kellegagi, kes ei jaga piibli tõdesid ega minu kristlikku usku, ei näe ma mingit põhjust teda ka Jumalaga suhestada, ei patus ega pääsemises. Tema ise määrab punase joone, hea ja kurja piiri vastavalt oma isiklikele tõekspidamistele. See on inimese valik ja ma austan seda täielikult.

Tulgem aga nüüd tagasi põhiteema, olulise juurde.

Algselt on abielu loomulik and. Elu sünnitamiseks ühinevad mees ja naine. Abielu institutsionaliseerumisega lõi ühiskond juriidilise raami sellele loomulikule annile, et seda kaitsta. Kui seadusandja otsustab teha abielust põhiliselt õiguse ja tunnete objekti (tunnete-abielul on meie ajal tendents võidutseda järglaste saamise abielu üle) väljaspool igasugust loomulikku andi, hägustab ta perekonna mõistet ja suunab ka inimese tuleviku ettearvamatule kursile.

Jäägem pisut realistlikumaks ja ärgem laskem ennast tundelisusel kõrvale juhtida: võrdsuse nimel ja diskrimineerimisest keeldumise egiidi all otsitakse juba võimalust ideeks võrdsusest kõikide paaride vahel, nii heteroseksuaalsete kui ka homoseksuaalsete vahel. Objektiivselt rääkides – kuna mees ja naine koos ei ole sama, mis kaks meest ja kaks naist koos, kas on siis võimalik asetada ühele tasemele hetero- ja homoseksuaale? Kui homme on võrdsuse nimel kõik ühele pulgale asetatud, vallandab see ohtliku protsessi, mis viib lähemas või kaugemas tulevikus sugulise eristamise hääbumisele. Et vähemusgrupid saaksid rakendada oma õigust võrdsusele, keelatakse inimkonnal teha vahet mehe ja naise vahel.

Hetkel elame veel elavale iseloomulikus erinevustega maailmas. Peagi on aga oht näha uut, eristamatusele rajatud inimkonda. Kuid eristamatus on eristamise vastand, sest ta ei väljenda piisavalt eristamiseks vajalikke iseloomuomadusi. Niimoodi arenevad näiteks vähirakud. Seetõttu on vahettegematus surma printsiip. Niisiis võib põhjendatult esitada endale küsimuse: kas nüüdsest saab sellest inimkonda juhtiv printsiip?

Siiani on ühiskonna alusmõte toetunud arusaamale piiridest ja sellega ka mõttele, et kõik ei ole võimalik. Kõike ei ole võimalik seadusega määrata. Kõike ei ole võimalik toota. Ühtaegu nii positiivne kui ka kaitsev piirang, mõte, et kõike ei saa seadusega määrata, hoiab meid Seaduse diktatuuri eest, ja mõte, et kõike ei saa toota, hoiab meid Teaduse diktatuuri eest. Nihilismi kese seisab väitel «kõik on võimalik». Veel veidi ja seadusandja läheb ühiskonna tõelistest probleemidest mööda, veel veidi ja ta otsib võimalust kokku klopsida perekond tänu juriidilis-meditsiinilisele montaažile, nimetab selle «perekonnaks» ja põhimõttest «kõik on võimalik» saab tegelikkus ning koos temaga võidutseb nihilism jagamatult teaduse, õiguse ja inimese üle.

Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud tuletasid meie riigikogu liikmetele aupaklikult meelde, et olemasolevast seadusest iseenesest piisab ja et riigil pole alust seda ebamõistlikult muutma hakata. Kuid kas neid võetakse kuulda? Rütmis, milles asjad praegu arenevad, kuuletub inimene peagi inimesele, ilma et inimene ise millelegi kuuletuks.

Sama mõttekäigu järgi ei tohi ka unustada, et pole olemas õigust lapsele, vaid lapse õigus. Liiga palju on ohtlikke ja tõsiseid asju, eriti adoptsiooni teemal, mis seab lahutatud ja homoseksuaalsete paaride lapsed olukorda, kus nad ei ole lapsed nagu teised. Sellele lisandub veel fakt, et lastel on loomulik kalduvus süüdistada ennast, kui perekonna tasakaalu enam ei austata.

Tahame või ei, on olemas perekonna loomulikud annid. Ärgem puutugem neid. Ärgem puutugem seda dünaamilise tasakaalu seadust, mis põhineb nais- ja meessoo vastastikusel täiendamisel. Just seetõttu ei saa me loomulikku perekonda asendada aseainega. See juurutaks vaimset ja käitumuslikku segadust, mille all juba meie ühiskond küllalt kannatab.

Kas on vaja sellele veel lisa?