FOTO: Urmas Nemvalts

Olles aastaid Pirita ja Viimsi kergliiklusteedel jalgrattaga kulgenud, ei suuda ma mõista neid seadusetegijaid, kes kiivri kandmise kohustuslikuks tahavad teha. Sest mul pole seda siin tõesti tarvis. Erijuhtudeks on mul see kodus kapi otsas siiski olemas.

Mis ei tähenda, et kiivrit üldse ja kellelgi vaja ei oleks. Liikudes elava liiklusega sõiduteel või trenni tehes on see lausa hädavajalik. Samuti lastel. Aga sundida seda kõigile pähe ja hakata selle puudumisel veel karistama tundub selge ülereageerimisena.

Alles see oli, kui keelati ratta seljas sõiduteed ületada. Nüüd on see lubatud, sest hakkas vist reguleerijatele endilegi ebamõistlik tunduma. Vähemalt meie kandis lasevad autojuhid ratturi alati kenasti läbi ja sellega muret ei ole. Enesetapjaid, kes suure hooga ristmikku ületavad, nagu vist kardeti, pole ma märganud.

Suveajal käin poes toidu järel valdavalt jalgrattaga. Kuhu ma kauplusse sisenedes veel selle kiivri peaksin panema? Kas ketiga ratta külge kinnitama?

Meil on müügile ja liiklusse ilmunud spetsiaalsed linnarattad, millel saab sõita sirge seljaga, millel on ketikaitsed ja korvid küljes. Nii tore on vaadata, kuidas naised neil pikkades värvilistes seelikutes väärikalt ringi vuravad. Kiiver ei passi neile pähe kohe mitte kuidagi. Ja mis soengust tööle jõudes selle poti all järele jääb?

Küll aga olen selle poolt, et kõik liiklejad tunneksid liikluseeskirja ja selle eiramist võiks karistada. Olen mitmel korral pidanud peaaegu kokku põrkama – ei mitte auto ega mootorrattaga, vaid teise ratturiga, kes kurvi tagant süüdimatult vasakul sõidurajal vastu kihutab ega saa ise arugi, et midagi valesti tegi.

Teiseks võiksid linnaosavalitsused kord kätte võtta ja kõrged kõnniteeservad maha lihvida. Põnts ja põnts – rattast on kahju ja ega endalgi niimoodi mugav sõita ole. See on kindlasti ka üks põhjusi, miks paljud ratturid ohutu kergtee asemel mootorsõidukitega sõiduteed jagada eelistavad.

Ja kolmandaks – need koerajalutajad. Nii tore, kui kutsu pika rihma otsas ühest tee­äärest teise vudib, aga kahjuks ei anna ta oma äkilisest suunamuutusest tagant tulijale teada. Sama kehtib jalakäijate kohta. Pilk üle õla, enne kui teisele poole suundun, poleks ju sellistel juhtudel palju paluda.

«Ometi tehti ükskord ka mõistlik seadusemuudatus,» rõõmustas mu Pärnu sõbranna Skype’is, kui avalikes kohtades alkoholi tarvitamise keeld tühistati. Mitte et ta mingi joodik oleks, aga meile väga meeldis ilusal suveõhtul Pärnu rannapargi piknikulaua ääres neljakesi pudel veini või paar siidrit ära juua. Siiani olime seda tehes seadust rikkunud, sel suvel õnneks enam mitte.

Ebamõistlikke seadusi pole vaja juurde teha. Loodan, et seda mõistavad peagi ka need, kel tekkis «suurepärane» mõte rattakiiver kohustuslikuks muuta. Las kannavad ikka need, kes seda tõesti vajalikuks peavad.