Kolumnist Iivi Anna Masso leiab, et soo tähtsuse kadumisest võimu juures võime rääkida alles siis, kui me ei pea kedagi soo pärast halvemaks ega paremaks.
Iivi Anna Masso: printsessid ja peaministrid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui filmi «Seks ja linn» teine osa ekraanidele jõudis, sai see oma kodumaalt siinse Põhjalani kriitikutelt raevuka vastuvõtu. Pettumust võib mõneti mõista, sest nelja naise loo hollywoodlikud filmiversioonid on kaotanud suure osa neile eelnenud menusarja boheemlikust võlust.
Ometi sisaldab filmi vihane seostamine moraalitu tarbimishullusega ning hinnalt kalli, sisult odava klantsmaailmaga midagi enamat. Midagi, mida me ei kohta jamesbondide ja teiste mehiste action-filmide kriitikas. Miks ei häiri kriitikuid seal peent marki autode massiline sodikssõitmine või muu kui riidemoega seostuv peitereklaam?
Tegelikult (ettevaatust, spoiler!) näitab SL2 «uue ja modernse» araabia maailma klantspilti üsnagi kriitilises valguses: film vihjab nii võõrtööjõu ekspluateerimisele kui ka toreduse taustal säilivale sallimatusele ning näitab, et suuremeelse maksjata ei ole araabia luksus ka jõukatele ameeriklannadele taskukohane.
Ometi süüdistab üks soome kriitik tõsimeelselt filmi tegijaid orjatöö edendamises, sest filmi kangelannad kasutavad tuntud disainerite riideid ja käekotte – nende eeskujul hakkavat kõik naised neid tahtma, suutmata neid endale muretseda, mistõttu tulemuseks on kahtlase piraatkoopiatööstuse vohamine!
Leplikum vaataja näeb glamuurses filmis pigem tänapäeva printsessimuinasjuttu – filmi kaitsjates ei ärata sarmikad, edukad ja disainiteadlikud naised viha ja kadedust, vaid meeldivat võimalust viibida hetke roosas unelmas, mille teostumist tegelikult ei oodata ega vajatagi. Kes on enne printsessiunelmaid labaseks ja kaubanduslikuks pidanud?
Põhjamaalased said äsja nautida ka päris oma printsessimuinasjutu Suurt Näitemängu. Rootsi printsessi Victoria pulm ületas glamuuris kaugelt Carrie ja ta sõprade fiktiivsed pulmad.
Seda huvitavam on, et sama Soome leht, mis kultuuriküljel «Seksi ja linna» mitte pelgalt mõttetuks, vaid suisa ohtlikuks konsumerismi orgiaks tembeldas, pühendas printsessi pulmadele mitme päeva jooksul suurema osa oma tõsistele välisuudistele mõeldud leheruumist, ja seda ilma vähimagi kriitilise varjundita üheski kommentaaris.
Kui printsess oma printsiga eralennuki ja luksusjahiga pulmareisile sõitis – Rootsi maksumaksja kulul –, polnud ükski kolumnist mures, et selline eeskuju printsessiga samastuvad noored hukatusliku tarbijahimu teele eksitab. Miks ikkagi ärritab Vuittoni käekott naiste kultusfilmis moraliste rohkem kui mehisemates filmides ringi kihutavad Mercedesed või tõsieluprintsesside luksuskulissid (mida demokraatlikult valitud riigijuhtidele iial ei lubataks)?
Ehk on probleemiks ikkagi filmi isepäised kangelannad, liiga glamuursed feministidele ja liiga iseseisvad macho-meestele (kes, nagu filmis tõdeti, meeleldi näeksid ka oma kodumail naisi friikartuleid loori alt suhu toppimas)?
Vaidlused selle üle, kui saavutatavad on ühe või teise printsessimuinasjutu kangelaste rollid, räägivad ennekõike sellest, kui võimelised oleme meelelahutust reaalsusest eraldama ja milliseid nõudmisi me endale tõsielus esitame.
Kui tihti oleme kuulnud, et James Bondi ebarealistlik kujund loob meestele ahistavalt kättesaamatuid rolliootusi? Ehk on naiskommentaatorite mure naisfilmikangelaste ebareaalsuse pärast tingitud hirmust, et muinasjutufiguuridest tehakse meile kohustuslikud tõsielu normid?
Aga kes seda teeb, kui mitte me ise? Printsessilood võib sama rahulikult muinasjutumaailma maha jätta kui Bondidki. Ja lõpuks pakuvad ju «Seksi ja linna» taolised muinasjutud naistele tunduvalt mitmekülgsemaid eeskujusid kui traditsiooniline rojalism oma päris printsessidega.
Samal ajal kui meedia vaidleb tänapäeva muinasjuttude naiseideaalide üle ja imetleb viimaseid sünnipäraseid printsesse, müstifitseerime endiselt, ehkki õnneks kogu aeg vähem, ka tegelikku poliitilist võimu omavaid naisi. Oma väikese printsessiloona naabermaa suure printsessijoovastuse kõrval sai Soome oma Keskerakonna sisemiste valimiste tulemusel uue peaministri. Hall prints vahetati roosas pintsakus printsessi vastu.
Sugu on poliitikas endiselt tähtis. Sellest kõnelevad pealkirjad, milles Mari Kiviniemi on mitte lihtsalt peaminister, vaid naispeaminister. Ära märgitakse ka asjaolu, et Soomes on hetkel nii president kui peaminister naissoost.
Kes mainiks eraldi, et kusagil on president ja peaminister mõlemad mehed? Kiviniemilt küsiti murelikult, kas teda sülle kukkunud võim ei hirmuta. Kes küsinuks seda Matti Vanhanenilt, kes polnud – samuti valimiste vahel – peaministriks saades Kiviniemist palju vanem?
Vanhaneni valitsusaega, mis oli tema halli kuulsuse kohta üllatavaltki skandaaliderikas, mahtus samuti üks printsessimuinasjutt, mis ei lõppenud just kõige meeldivamalt: peaministri internetist leitud kaaslanna Susan Ruusunen (e. k Okasroosike) mõisteti kohtus süüdi enese ja Vanhaneni üürikeseks jäänud suhtest kirjutatud raamatu eest, mis rikkuvat peaministri privaatsust.
Ka muidu eelistas naabermaa hall prints vaikimist rääkimisele, oli küsimus seaduste ettevalmistamises, valimisrahadega seotud skandaalides või välispoliitilistes seisukohavõttudes. Sama vaikselt siirdub Vanhanen poliitikast poliitikute mõjutajaks, perefirmade lobimeheks, esimeste kriitiliste häälte sõnul liiga kiirelt, liiga võimu lähedalt. Vormiliselt on kõik justkui alati korras, JOKK-väljendit Soomes ei tunta.
On tore, et peaministri töö langemine naise õlule on Soomes – ja veel ühes maa konservatiivseimas erakonnas – võimalik. Samas ennustan pettumust neile naisõiguslastele, kes usuvad, et naine sel kohal muudab kõik paremaks. Tõenäoliselt ei muutu Soomes viimase võimuvahetuse tulemusel midagi.
Soo tähtsuse kadumisest võimu juures võime rääkida alles siis, kui me ei pea kedagi soo pärast halvemaks ega paremaks; kui võime eelistada naisele meest, kui too juhtub olema parem – või vastupidi.
Nii kaua kui see neutraalsus pole endastmõistetav, võib meil olla valus tõdeda, et kõrgele jõudnud naised on sama ebatäiuslikud kui nende meessoost eelkäijad. Ehk me sellepärast vajamegi printsessilugusid: mitte selleks, et otsida neist saavutamatuid ideaale tõsielus järgimiseks, vaid et loobuda mõttetutest katsetest elu ennast muinasjutuks muuta.