Korruptsioon sööb usaldust ja turvalisust
Juhtkiri: korruptsioonirooste
30. juuni 2010, 13:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile avalikustatud uuring «Korruptsioon Eestis 2010» tõi mitu head uudist. Korruptsiooniga on isiklikult kokku puutunud vähem inimesi kui eelmise samasuguse uuringu tegemise ajal (2006). Ametnikele on valmis meelehead pakkuma vähem kodanikke kui varem. Ametnikud tunnevad ülejäänud kodanikest ja ka ettevõtjatest paremini ära korruptsiooniohtlikke olukordi. Ametnike seas on kolm korda vähem neid (kümnendik), kes oleks ise valmis korruptiivselt käituma, kui ettevõtjate ja teiste inimeste hulgas (tervelt kolmandik). Reeglite õpetamisest ja ka eetikakoolitustest on abi olnud.
Varasemast rohkem on inimesi, kes peavad korruptsiooni tõsiseks probleemiks. Ja õigesti teevad, sest korruptsioon hävitab ühiskonnas usaldust nagu rooste autoplekki. Usalduse eelduseks on aga see, et me saame loota nii poliitikutelt, ametnikelt kui kõigilt teistelt kaaskodanikelt reeglite järgimist, ehk võime nii igapäevaelus kui ülevate eesmärkide püüdlemisel õigesti ennustada, kuidas nad käituvad.
Kui altkäemaksu või telefoniõigusega saab reeglitest mööda minna, siis ennustatavus kaob ja igaühel on põhjust kahtlustavalt ringi vaadata, kas tema huvidest mitte salateid kasutades üle ei astuta.
Varasemast rohkem on uuringu järgi neid, kes teavad kedagi (!), kes on kokku puutunud poliitilise korruptsiooniga. Muidugi on poliitiline korruptsioon nähtus, mis ohustab jõhkral moel demokraatlikku valitsemist.
Samas peaks kõnealuse uuringu juurde jäädes ju õigupoolest küsima, mis võimalused keskmisel väikeettevõtjal või ennast äririskidest eemal hoidval tavakodanikul poliitilise korruptsiooniga isiklikult kokku puutuda üldse olla võiksid. Tõenäoliselt ei saa selline läbilõikeküsitlus andagi adekvaatset vastust, kas näiteks riigi või kohalike õigusaktide tegemise juures ostetakse otsustajaid ära või mitte.
Küll aga leiame uuringust palju muud mõtlemapanevat. Tehnilise ülevaatuse tegijad küsivad altkäemaksu. Mis muu põhjus võiks olla seda maksta, kui mitte see, et auto pole korras, aga sõita tahaks. Paari althõlma antud viiesajalise eest lubavad garaažinurga korruptandid tänavatele romud, mis ohustavad meid ja meie lapsi. See on lihtsalt mõistetav näide sellest, kuidas korruptsioon vähendab turvalisust.
Politseiga suhtlemisel on küsitud meelehead 8 protsendilt inimestelt. Seegi on talumatult kõrge, ehkki punkti võrra väiksem protsent kui meditsiinisüsteemis.
Talumatust korruptsiooni suhtes võiks «bio-poeetiliselt» nimetada ühiskonna immunsüsteemiks. Võime rõõmustada, et meie kaitsevõimet tagavad hoiakud on üldiselt, ehkki eranditega, paranenud.