Primavera - kevadised saurused

Arcade Fire kontsert oli üks selleaastase Primavera võimsaim. Foto: AP / scanpix / Zach Cordner

Raadiomees ja Ans. Anduri laulja Madis Aesma käis taas Euroopa kõige lahedamal muusikafestivalil. ja nüüd on aeg meenutada.

Selleks ajaks, kui ma teada sain, et sõna primavera tähendab hispaania keeles kevadet, olin jõudnud selle nimega festivalil käia juba kaks korda. Pikemalt mõtlemata, et miks üritusel niisugune nimi on. Nüüd, eelmisel nädalal kolmandat korda Barcelonas sel festivalil käies läks aga nii, et valik kujunes pigem sügiseseks. Ses mõttes, et vaatasin peamiselt kõikvõimalikke vanemaid artiste.

Primavera Sound toimub Barcelonas traditsiooniliselt mai viimasel nädalal ja on stiililiselt eklektiline indie-festival. Laialivalguv sõna ehk, aga nii on – lavadel toimetavad peamiselt artistid, kes on kas alles a) oma karjääri algjärgus ja seega pigem laias plaanis tundmatud või siis b) pikemat aega meinstriimist kõrvale jäävates voogudes purjetanud; kes lähemal, kes kaugemal. Pixies, Queens of the Stone Age, Nine Inch Nails ja Arcade Fire olid siis sedapuhku näiteks sellised olulised põhinimed, lisaks pikk jada tundmatumaid. Alati on platsis ka paar just äsja taasühinenud indie-legendi, ühel laval on traditsiooniliselt valik maailmamuusikat ja nii edasi.

Festivali toimumiskohaks on suur industriaalne näitusepark mere ääres sadamas – see tekitab umbes sellise tunde, nagu toimuks asi näiteks Tallinnas kusagil linnahalli juures, ainult mõõtmed on palju-palju suuremad, kuue lava vahel ikka annab saalida. Jalad väsivad alati üsna ära, kuna peaaegu kogu festivaliala on asfalteeritud. Murul külitamist on vähe. Pole ka mingit telkimisala.

Niisiis läksime kohale ja ­üürisime kamba peale nädalaks korteri. Omanikud olid jätnud meile muuhulgas laua peale paberi, millel oli kergelt poliitilise alatooniga ning vigane, aga südamlik sõnum: «Tere õhtust, sõbrad eestlased. Tere tulemast Barcelona ja Kataloonia (Balti riigid on eeskujuks Kataloonia). Palju viibida korter.»

Olgu etteruttavalt öeldud, et korteris sai vedeletud täiesti piisavalt, aeg-ajalt kaaslaseks alt poest ostetud karastav ja lahja õlle-sidrunikokteil Lemon Damm.

Aga tänavune festival algas suurema osa inimeste jaoks meie seltskonnast kolmapäeva õhtul Sky Ferreiraga. Too on noor söaka olemisega USA lauljatar, teeb tagasivaatelist, paljuski new wave’ist inspireeritud poppi. Veidi üle kivide ja kändude see kontsert tal läks; neiu oli ise kuidagi närviline, laval undasid mingisugused imelikud ja mittevajalikud saundid, nii et üks lugu jäeti lausa seisma. Samal ajal kallas vihma, mistõttu leidsid maja alt poest ostetud sinised vihmapontšod kohe kasutust. Samas, kui mullusügisene hitt «You’re not the One» pihta hakkas, ununesid nii helijama kui vihm, ja seda nii laval kui lava ees.

Primaveral on alati ka mõned sellised kontserdid, mis toimuvad festivalialalt väljas linna peal erinevates klubides. Mõtlesimegi õhinal, et pärast Sky Ferreirat põrutame peale südaööd kõik klubisse teenelist psühho-indiebändi Brian Jonestown Massacre’it kuulama, aga paraku ulatus tõeliselt ENSV-lik järjekord klubiuksest välja ja lookles maona ümber terve kvartali. Natuke aega seisime, kuni saabus mingisugune mees, kes vehkis sildikesega ja seletas midagi hispaania või katalaani keeles. Vist teatas, et rohkem kedagi sisse ei lasta ja mingu kõik minema. Järjekord mõistagi seisis sama tuimalt edasi.

Esimene pikem festaripäev tõi aga sooja päikseilma. Eestis oli samal ajal vist umbes 11 kraadi, vaatasime vahepeal kodumaa ilmaprognoosi ja see oli üsna ehmatav.

Esinejatest ühe eredamana jäi meelde kunst-poppar St. Vincent – friiki naine raskesti klassifitseeritava, keerulise ja kohati virtuoosliku popmuusikaga. Üks kõige raskemini kirjeldatavaid artiste võib-olla isegi kogu festivalil; tasub ühesõnaga mitteteadjail ise kuulata, lisada kuuldavale gootilik aeroobika, mida laval kõvasti tehti, ja peaks pildi ette saama küll.

Suurematest nimedest paugutasid neljapäeva õhtul veel kõrberoki khaanid ehk Queens of the Stone Age – ja rokkisid täpselt nii oodatult ja eeskujulikult, nagu võis arvata – ning peaesinejana Arcade Fire, mis osutuski vast kogu festivali kõrgpunktiks. Sädelev, pompoosne, üsna tantsuline ja samas muidugi ka Arcade Fire’le omaselt kõva traagilisus-elemendiga. Viimase plaadi «Reflektor» lood, mis on niisamutigi väga head, olid kontserdil veel paremad.

Mingil hetkel festivalil avastasin end paraku mõtlemast sellele, et ajal, kui kõiki kontserte on võimalik Youtube’ist järele vaadata ja kõik on hõlpsalt kättesaadav näiteks 20 aasta taguse ajaga võrreldes, on natuke muusikamaagiast kusagile kaduma läinud.

Kõike on juba nagu liiga palju nähtud, isegi kui jõuad mingile laivile alles esimest korda elus. Üks moment või emotsioon siiski oli pea iga kontserdi puhul, mis tõi kananaha ihule – see oli see hetk, kui bänd lavale tuli ja nägid oma lemmikuid esimest korda liha ja luu kujul.

Näiteks oli see nii Pixiesega, bänd, kus seda liha on laulja Frank Blacki kujul eriti palju. Avalugu «Bone Machine» raputas nii-öelda prillid ninalt, aga mingil hetkel enda ümber vaadates oli rahvas taas nutitelefonidesse süvenenud. Ehkki kontsert iseenesest oli väga hea ja rõhuga vanematel lugudel. Nentisime sõbraga ebaviisakalt, et «paks jaksab karjuda küll».

Suurüllatajaks oli meie jaoks brasiilia vanameister Caetano Veloso, kellelt vähe kursis olnuna eeldasime malbet bossa-mõtisklust. Selle asemel oli mees enda selja taha koondanud hoopis noortest djuudidest power-trio ja sügati sügavalt psühhedeelset ja mürarikast rokki.

Veel meeldejäävatest asjadest: afrokuninga Fela Kuti poeg Seun Kuti isa bändiga Egypt 80 oli hoogne ja vihane, poliitiliste sõnumitega; festivali üks peaesinejaid Nine Inch Nails keskendus uuemale materjalile, võimsale valgusshow’le ja mõjus mingis mõttes üsna techno’lt. Taas kokku tulnud shoegaze-bändi Slowdive liikmed olid laval sümpaatselt kohmetud, ent tundus, et paarkümmend aastat vahepealset mittetegutsemist pole mõjunud ei bänditegemisoskusele ega ka välimusele; kontsert kõlas väga hästi ja bändiliikmed nägid väga nooruslikud välja.

Vanematest comeback-artistidest oli väga hea veel ka 70ndate lõpu New Yorgi art-rock’i bänd Television, kes mängis ette oma olulise plaadi «Marquee Moon». Tõsi, sellisel kellaajal, kui päike paistis täpselt silmanurgast sisse ja oli kole palav. Ka kaheksakümnendate mürabänd Loop oli taas kokku tulnuna üsna raju, muuhulgas hakkasid selle kontserdi külastajate seas silma peamiselt keskealised prillide ja habemetega tõsised tüübid, kellest vist üllatuslikult mitte keegi telefoniga bändi ei filminud.

Tagasiteel ajasin lennukis endale terve õlle peale, aga üldiselt oli väga mõnus nädal. Soovitan järgmise aasta piletid juba suvel ära osta, siis vist saab umbes 100 euroga.