Ene Ergma: dünaamiline ühiskond

Ene Ergma Foto: Peeter Langovits / Postimees

Mis on ühiskonnale tähtsam, kas revolutsioon või evolutsioon? Kui kiiresti on ühiskond valmis uueks revolutsiooniks? Kas evolutsioon on stagneerumine? Need küsimused on minu poliitikas olemise ajal tekkinud ikka ja jälle. Ma ei ole kindlasti esimene, kes püüab ühiskonna käitumist selgitada loodusseadusi kasutades. Kuidas käituvad looduslikud süsteemid, näiteks tähed, kas võime tuua paralleele ühiskonnaga? Kui palju on võimalik kasutada looduslikes süsteemides eksisteerivaid seaduspärasusi, et seletada ka inimeste käitumist kas kogukonnana või indiviidina?

Mida me mõtleme dünaamilise ühiskonna all? Minu arvates on see tasakaalus ühiskond, mis on valmis muutuma siis, kui toimub muutus ümbritsevas keskkonnas või süsteemi enda sees.

Teaduses tegelesin tähtede evolutsiooniga. Aga miks täht on nii kaua stabiilne? Võtame näiteks Päikese, meile kõige lähema tähe. Hiiglasliku massiga Päike peaks gravitatsiooni tõttu kokku kukkuma, kuid rohkem kui 4,5 miljardi aastaga ei ole seda juhtunud. Mis on see jõud, mis tasakaalustab gravitatsiooni? Selle jõu genereerib tähe sees vesiniku muundumine heeliumiks või maakeeli termotuumareaktsioon. Tänu perfektsele termotuumajaamale tähe sees oleme me siin – Päike annab energiat, mida kasutavad taimed, loomad ja inimesed. Täpne tasakaal gravitatsiooni ja rõhu gradienti vahel tagab selle, et Päike kui suur süsteem on stabiilses olekus. Loomulikult võivad Päikeses toimuda lokaalsed muutused (pursked, protuberantsid jne), kuid see ei mõjuta Päikese kui terviku evolutsiooni.

Aga ühiskond. Tegelikult on siin laias laastus väga sarnane situatsioon. Võtame näiteks meie 1,2 miljoni inimesega riigi. Kes nendest inimestest mängib gravitatsiooni rolli, kes aga energia produtseerija osa? Riigil on eelarve, mille suurus sõltub peamiselt majanduskasvust, välisinvesteeringutest, meie puhul lisaks ka Euroopa Liidu abiprogrammidest ja laenudest. Võtame selle tulude alusväärtuseks. Selle eelarve kuludest moodustavad suurema osa sotsiaaltoetused, pensionid, toetused lastele, palgad avalikus sektoris jne. Pensionärid, lapsed, ülalpeetavad jne mängivad meie mudelis gravitatsiooni rolli, mis aga seda tasakaalustab – need on Eesti töökad maksumaksjad. Ja mida kõrgem on nende loodud lisandväärtus, seda parem. Madalama lisandväärtusega töö annab väiksemat kasumit.

Loomulikult oleks see pakutud mudel tunduvalt keerulisem, kui selles lihtsas lähenemises. Kõigepealt, gravitatsiooni kuuluvate inimeste hulk on muutuv: pensionäride arv väheneb neist osa siit maailmast lahkumise tõttu, teisalt suureneb nende arv uute pensionäride näol. Samuti tulevad õpingud lõpetanud lapsed nüüd energia produtseerijate hulka ja mida kõrgem on nende haridustase, seda efektiivsemalt toodavad nad nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikutena energiat maksude tasumise näol. Stabiilne olukord eksisteerib sinnani, kuni need kaks jõudu on tasakaalus.

Kui majanduskasv on väike või isegi negatiivne, siis loomulikult surve kasvab ja nn gravitatsiooni mõju suureneb, kaob tasakaal ja midagi tuleb siis kiiresti ette võtta. 2009. aastal oli meie riik sellises situatsioonis, kus finants- ja sellega kaasneva majanduskriisi tõttu muutus meie majanduse positiivne kasvunumber suureks negatiivseks numbriks. Tasakaalu saavutamiseks tuli teha tõsiseid ja valusaid otsuseid, mida te kõik veel värskelt mäletate. Kuid Eesti riik suutis lühikese ajaga oma finantsolukorra stabiliseerida. Sama tee, veel raskemates tingimustes, läbis Läti.

Hiljuti lugesin üht huvitavat raamatut «Demokraatia analüüs», mille on kirjutanud professor Erik Kuehnelt-Leddihn. Ta on selles raamatus väga lihtsalt ja näitlikult analüüsinud sarnaseid olukordi, mis on aktuaalsed nii Eestis kui ka kogu maailmas. Ja siit üks mõttekäik, mis otseselt puudutab ka meie poolt arutatavat. Tsiteerin: «Liberaaldemokraatlikus maailmas võib liialdamata rääkida kahest parteide põhivormist: jõuluvanaparteid ja paastuparteid. Niisiis sellistest, kes lubavad (võimalikult laiadele) elanikkonnagruppidele avaliku raha eest kingitusi (ja keda peetakse tavaliselt sotsiaalseteks või «sotsialistlikeks»), ning sellistest, kes kartes üle jõu käivat võlakoormat ja riigi pankrotti, lisavad oma programmi kokkuhoiuabinõusid. On enesestmõistetav, et keskmine kodanik annab oma hääle pigem jõuluvanapartele kui paastuparteile.» Ilmselt sellist jõuluvanaparteide skeemi järgisid paljud raskustesse sattunud Euroopa Liidu riigid nagu Kreeka, Portugal, Iirimaa. Ei tahaks enam pikendada seda nimekirja.

Ausalt öeldes olime ka meie siin Eestis 2006–2007 majanduskasvu hiilgeajal valmis minema seda teed. Finants- ja majanduskriis andis meile valusa õppetunni: üle jõu elamine lõpeb krahhiga. Kuid jätkan siin veel Kuehnelt-Leddihniga, kes ei välista, et paastuparteid võivad võita valimised, kui valimiste eel jõuluvanaparteide antud suurejoonelisi lubadusi ei olnud nende valitsemisajal võimalik täita. Mis aga juhtub paastuparteiga, kui ta saavutab võidu? Tal ei ole lihtne ära muuta oma vasakpoolsete konkurentide heldet kingituste poliitikat, sest siis ei pruugi nad järgmisel korral võita.

Missugune on jõuluvanaparteide poliitika pikaajaline mõju? Kuehnelt-Leddihni sõnul: «Seetõttu väljendab «sotsiaalse demokraatia» selline käitumine, millest inimesed valmilt suurima austusega kõnelevad, täit põlgust kodanike vastu. See tähendab pidada neid võimetuks iseenda eest hoolitsema: olgu siis kokkuhoiu abil või erakindlustuse kaudu, mis tuleks teadagi märkimisväärselt odavam. Seega peab riik võtma endale kodanike kõike kontrolliva eestkostja rolli hällist hauani.» Helduse eest, masside äraostmise eest avaliku rahaga hoiatas juba John Adams, Ameerika Ühendriikide teine president.

Rohkem kui 150 aastat tagasi osutas prantsuse ajaloolane Alexis de Tocqueville (eesti keeles «Tähelepanekud Ameerika demokraatiast»), et demokraatiat ähvardab kaks ohtu: anarhia ja selle täielik vastand türannia. Täpsemalt türannia liik, mida minevikus kunagi polnud esinenud ja seetõttu sai ta seda ainult kirjeldada. Ta kujutas siis moodsat hoolekanderiiki, millest ta kartis, et see kasvatab kodanikud ümber «usinateks pelglikeks loomakesteks», sest võtab kõigis eluvaldkondades kodanike mured enda kanda ning seega kontrollib täielikult nende elu ja tüürib ka nende rõõmud õigetesse rööbastesse. See on täiesti loogiline areng, sest parteid on sunnitud otsima olukorda, kus nad saavad tegutseda heategijana, ning niiviisi riigi abil sisenevad nad ikka ja jälle uutesse eluvaldkondadesse. Sõna otseses mõttes altkäemaksuga äraostetud kodanik ohverdab siis järk-järgult oma vastutuse ja vabaduse võrdsuse, julgeoleku ja egalitaarse heaolu eest.

Just jõuluvanaparteide ja ka paastuparteide nõrkust kasutades võib riik jõuda kiiresti finants- ja majanduskrahhini, sest riigieelarve võimalused on väga piiratud riigi arenguks, kuna suur osa eelarvest on juba püsikuludega kaotud. Ekstraraha laenu näol tähendaks aga uut kulu koos intresside ja laenu tagasi maksmisega. Riik ongi sattunud nõiaringi ja siit olemegi väga ligidal uuele revolutsioonile, sest eelmised põlvkonnad on häbematult «söönud» ära järgmiste põlvkondade võimalused.

Akadeemik Ene Ergma on riigikogu liige (IRL).