Neeme Korv: need vanad postkaardid

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

«Do You have stamps here?» – «Stamps… what does it mean?» – «Почтовые марки.» – «Aaa, нет…»*

Postmarke pole sellelt Liepāja Statoili tanklas töötavalt noorelt kutilt ilmselt kunagi küsitud. Kabanossi? Laske käia! Sinepit või ketšupit? See on argipäev. Ja tõesti, milleks postkaardid, kui on leiutatud Facebook. Aga mina olin selles Edela-Läti linnas pähe võtnud, et tahan saata nimelt postkaarti.

Tavalise lahtise postkaardi saatmine välismaalt on muutunud juba täiesti eraldi ettevõtmiseks. Värvikirevate piltidega postkaarte turistidele suunatud nännipoodides müüakse, kuid lisada tuleb ka sobiva vääringuga mark ja lasta kaart lõpuks postkasti. Muidugi, kõike leiab, kuid sageli pole aega ja võimalust, et kõiki neid komponente kokku ajada.

Kogutud postkaartide ainetel on kirjutatud aja- ja kultuurilugu. Lugege (ja vaadake!) näiteks kirjandusteadlase Janika Kronbergi koostatud suurepärast raamatut «Karl Ristikivi teekonnad. Kaheksakümmend kuus postkaarti reisidelt 1946–1976» (Go Group 2012) – iga üksik kaartki jutustab loo.

Praegusajal peaks järjest keerukamaks muutuv saatmine tõstma postkaardi väärtust, kuid trende vaadates kahtlen sügavalt, kas tulevikus leidub veel inimesi, kes nende ainetel lugusid jutustaksid. Sotsiaalmeedia säutse vahest küll, kuid need pudenevad veebitolmuks.

Ajad ja olud muutuvad ning inimene ühes nendega. Ometi pole ma kohanud kedagi, kellele ei meeldiks saada postkaarti, millele saatja on oma käega midagi peale sirgeldanud – vahet pole, kas triviaalset või kelmikat. Üks inimene on mõelnud teisele ja see on vahest ikkagi midagi enamat kui veebikeskkonnas naerunäoga emotikonile klikkimine. Või… teisest küljest – mine sa tea.

Äsja ütles mu nutitelefon üles ning kodus leidunud nuppudega aparaat paiskas mind paariks päevaks aastasse 2007. Ning selgus, et see ajahüpe polegi niisama lihtne. Inimene kohaneb hämmastavalt kiiresti muutuva keskkonnaga.

Kuigi Omniva tuleb mühinal peale, on siiski hea meel, et Eesti Post jääb meil kaubamärgina postkontoreid tähistama. Kohanemisvõimest hoolimata pole inimene ometi veel valmis keerama selga kõigele sellele, mille kohta täna öeldakse «eilne päev».

Ühe Liepāja linna kaubanduskeskuse sopist leidsin minagi viimaks tillukese kioski, millel seisis «Pasts»**. Ostsin postmargi, millel saabuvale suvele mõeldes igati paslikult vaarikad, kleepisin kaardile ja vaatasin, kuidas postitöötaja sealsamas kaardile templid peale klõpsis.

Paari päeva pärast oli kaart kohale jõudnud. Teate sellest sain saajalt mobiili lühisõnumiga.

* Kas teil on postmarke? (ingl  k) – Margid… mida see tähendab? (ingl k) – Postmargid. (vene k) – Aaa, ei… (vene k) ** – Post (läti k)