Igas demokraatlikus õigusriigis on karistusõiguse ülesanne kaitsta inimeste sotsiaalse kooselu aluseid. Seevastu Eestis oleme tänaseks jõudnud olukorda, kus üks poliitiline erakond on hakanud kasutama karistusõigust propaganda ja retoorika esemena ning relvana poliitilises võitluses. Keskerakonna tegevus on selge tõestus poliitilisest kultuuritusest – ebamugavate teemade vältimiseks kasutatakse retoorikavõtteid, et juhtida tähelepanu tegelikult probleemilt kõrvale. Muu hulgas on nad proovinud kahtluse alla seada keskerakondlaste valimisreklaame hinnanud Tartu Ülikooli teadlaste tööd ning esitanud teadlikult sisuliselt perspektiivitu kuriteoteate.
Sellega, et ERJK tegi mitmele Tallinna linnajuhtimisega seotud inimesele ja Tartu endisele linnapeale eelmisel nädalal ettekirjutuse tagastada valimiste eel saadud keelatud annetus, ei kiusa komisjon kedagi taga ega näita oma erapoolikust, vaid täidab talle seadusega pandud ülesannet. ERJK-l, kes tuvastas erakonnaseaduses sätestatud keelatud annetuse tegemise, ei olegi muud võimalust, kui teha seadust rikkunutele ettekirjutus ja nõuda keelatud annetuse tagastamist.
Ettekirjutust ei tehtud Tallinnale
Keskerakond kasutab meedias retoorikat, nagu oleks ettekirjutuse subjektiks olnud Tallinna linn. ERJK tegi ettekirjutused aga Tallinna linnajuhtimisega seotud füüsilistele isikutele, kes peavad keelatud annetused tagasi maksma Tallinna linnale. Tegelikult võiksid nad peale reklaamidele kulutatud summade tagastada ka linnaeelarvest Linnar Priimäele alternatiivse ekspertiisi eest makstud tasu, mis on järjekordne näide avaliku ressursi väärkasutamisest – Tallinna linn ei ole selles kaasuses subjekt.
ERJK pöördus erakonnaseadust rikkunud inimeste osas ka riigiprokuratuuri poole, sest komisjonil tekkis põhjendatud kahtlus, et nende tegudes võivad esineda ka Tallinna vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramisega omastamise kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused. Kui omavalitsuse vara korraldamise õiguspädevusega isikud lasevad valimisreklaamid linnaeelarvest kinni maksta, on see käsitatav nii vara endale pidamisena või kolmandale isikule kuuluvaks kui ka omastamistahte manifesteerimisena, mis omastamise koosseisu teotunnuseid täidavad.