Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni (ERJK) liige, Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv Kert Karus kirjutab, et Keskerakond on hakanud kasutama karistusõigust relvana poliitilises võitluses ning esitanud prokuratuurile teadlikult vale kuriteoteate.
Igas demokraatlikus õigusriigis on karistusõiguse ülesanne kaitsta inimeste sotsiaalse kooselu aluseid. Seevastu Eestis oleme tänaseks jõudnud olukorda, kus üks poliitiline erakond on hakanud kasutama karistusõigust propaganda ja retoorika esemena ning relvana poliitilises võitluses. Keskerakonna tegevus on selge tõestus poliitilisest kultuuritusest – ebamugavate teemade vältimiseks kasutatakse retoorikavõtteid, et juhtida tähelepanu tegelikult probleemilt kõrvale. Muu hulgas on nad proovinud kahtluse alla seada keskerakondlaste valimisreklaame hinnanud Tartu Ülikooli teadlaste tööd ning esitanud teadlikult sisuliselt perspektiivitu kuriteoteate.
Sellega, et ERJK tegi mitmele Tallinna linnajuhtimisega seotud inimesele ja Tartu endisele linnapeale eelmisel nädalal ettekirjutuse tagastada valimiste eel saadud keelatud annetus, ei kiusa komisjon kedagi taga ega näita oma erapoolikust, vaid täidab talle seadusega pandud ülesannet. ERJK-l, kes tuvastas erakonnaseaduses sätestatud keelatud annetuse tegemise, ei olegi muud võimalust, kui teha seadust rikkunutele ettekirjutus ja nõuda keelatud annetuse tagastamist.
Ettekirjutust ei tehtud Tallinnale
Keskerakond kasutab meedias retoorikat, nagu oleks ettekirjutuse subjektiks olnud Tallinna linn. ERJK tegi ettekirjutused aga Tallinna linnajuhtimisega seotud füüsilistele isikutele, kes peavad keelatud annetused tagasi maksma Tallinna linnale. Tegelikult võiksid nad peale reklaamidele kulutatud summade tagastada ka linnaeelarvest Linnar Priimäele alternatiivse ekspertiisi eest makstud tasu, mis on järjekordne näide avaliku ressursi väärkasutamisest – Tallinna linn ei ole selles kaasuses subjekt.
ERJK pöördus erakonnaseadust rikkunud inimeste osas ka riigiprokuratuuri poole, sest komisjonil tekkis põhjendatud kahtlus, et nende tegudes võivad esineda ka Tallinna vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramisega omastamise kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused. Kui omavalitsuse vara korraldamise õiguspädevusega isikud lasevad valimisreklaamid linnaeelarvest kinni maksta, on see käsitatav nii vara endale pidamisena või kolmandale isikule kuuluvaks kui ka omastamistahte manifesteerimisena, mis omastamise koosseisu teotunnuseid täidavad.
Oluline on silmas pidada, et omastamise koosseisu üks obligatoorne tunnus on see, et omastamine on toime pandud läbi ebaseadusliku teo. Nendele võimalikele ebaseaduslikele tegudele, mida tehti ettekirjutuse saanud inimeste reklaamimisel, viitas ERJK ka riigiprokuratuurile saadetud kuriteoteates. Seega oli riigiprokuratuuri poole pöördumise puhul tegu väga kaalutletud otsusega, mille ajendas kahtlus, et toime on pandud vähemalt omastamise kuriteokoosseisu tunnustele vastav tegu.
Kriminaalmenetluse eesmärk on tekkinud kuriteokahtlusi kontrollida ja koguda võimaliku kuriteo kohta tõendusteavet. Juba avalik huvi selle uurimise järele, mis Tallinna linnas eelmise aasta sügisel valimiste eel toimus, on suur ning juba sellest lähtuvalt on üldiseid huvisid teeniva kriminaalmenetluse kaudu tõe väljaselgitamine vajalik.
Ainsana ei teinud ERJK prokuratuurile avaldust Urmas Kruuse reklaami osas, sest see pöördumine on tema reklaami eest tasunud ja nii keelatud annetuse teinud mittetulundusühingu liikmete otsustada. Kruuse reklaami eest tasus mittetulundusühing, seda kulu ei tasutud avalikku võimu teostamiseks mõeldud vara arvelt, nii nagu seda tehti Tallinnas.
Keskerakond esitas valekaebuse?
Keskerakond aga esitas sel nädalal prokuratuurile kuriteoteate IRLi ja Reformierakonnaga seotud isikute kohta. Sisuliselt on peasekretär Priit Toobal maha viksinud ERJK avalduse, muutes ainult väidetavate tegude kirjeldusi. Tema küündimatust näitab ka asjaolu, et avalduses kirjeldatud mitmeid tegusid on püütud esitleda õigusrikkumistena ehk omastamise kuriteokoosseisu silmas pidades ebaseaduslike tegudena, ehkki nende toimepanemise ajal ei olnud nendest mitmed õigusrikkumistena sätestatud.
Kui Tallinna linna kaasuse puhul tasuti Keskerakonna nimekirjas kandideerinud isikute eest avalikest vahenditest, siis Toobali kaebuses kirjeldatud asjaolusid lugedes ei nähtu, et seal puudutatud isikud oleksid avaliku võimu teostamiseks mõeldud vahendeid ebaseaduslikult kasutanud. Toobali kuriteoteates on püütud faktilisi asjaolusid sobitada meelevaldselt konteksti, millega üritatakse panna avalikkust uskuma, et Keskerakonnale tehakse liiga. Selline asjade käsitlus on aga õiguslikult sisutühi ning pahatahtlik.
Keskerakonna teate puhul ongi tegu valekaebuse esitamisega karistusseadustiku mõttes (selline tegu on Eestis ka kriminaalkorras karistatav), sest avalduses osutatakse konkreetsetele inimestele, sellest nähtuvad mitmed väidetavate tegude asjaolud ja need on näiliselt seotud kuriteo olemusega. Et avaldus esitati vahetult pärast ERJK oma, viitab selle vastukäigu emotsionaalsele ja propagandistlikule taustale ning oma sisulise vastuolulisuse tõttu ei ole see menetluslikult perspektiivne.
Mööda ei saa vaadata ka lugupeetud kultuuriloolase Linnar Priimäe «ekspertiisist». Väita, justkui oleks ERJK tellitud eksperthinnang kallutatud ja erapoolik, on retoorika supernäide. Samas asus ta ilmselt just sel põhjusel ise uut niinimetatud ekspertiisi koostama – propagandaeksperdina teab ta hästi, et parim kaitse on rünnak.
Tartu Ülikool ja semiootikud on selles võitluses siiski tugevamal positsioonil. Kõnealune juhtum eeldas just nimelt semiootilist, mitte aga kultuurilist või reklaamispetsiifilist analüüsi. Sellele, kas Tallinna linnajuhtide reklaam on segiaetav Keskerakonna reklaamiga või käsitletav valimiseelse reklaamina, saab vastata vaid läbi semiootilise analüüsi. Semiootikute ülesanne oli määrata parameetrid, diskursus ja metoodika ning tõestada, kas tegu oli ainult kahtluse ja muljega või oligi tegemist tarbija ehk valija eksitamisega. Nende järelduste vastu palja retoorikaga ikka ei saa.