«Eesti uudised on kohati veidrad»

Ajalehed. Foto: Liis Treimann / Postimees

Võõristus kohalike uudiste suhtes pärsib uussisserännanute regulaarset kohalike uudiste jälgimist, kirjutavad Triin Vihalemm ja Marianne Leppik Sirbis.

Pärast Nõukogude aega Eestisse rännanute kohanemine on üha rohkem päevakorda tõusnud. Ühelt poolt loodetakse, et nad kultuuriliselt mitmekesistavad nõukogudeaegsete sisserännanute massi ning on kohanemisvarmamad, luues seeläbi Eesti ühiskonnas positiivse sisserändajate kogemuse, teisalt aga kardetakse, et uued tulijad kodunevad mitte eesti(keelsesse) ühiskonda, vaid vene- või ingliskeelsesse kogukonda.

Uurisime, kuidas meediatarbimine ja uues ühiskonnas kodunemine teineteist vastastikku mõjutavad. Analüüsisime Eesti kogemust maailmas tehtud uuringute ja teooriate taustal. Keskendusime viimase viie aasta jooksul Venemaalt ja Ukrainast Eestisse tulnutele, kes rääkisid oma elust fookusgruppides ja individuaalintervjuudes ning pidasid meediapäevikut. Analüüs pakub ainest ka kogu Eesti venekeelse elanikkonna inforuumi ning meediaalaste lõimumisprobleemide mõtestamiseks.

Meedia kui igapäevaelu rütmistaja ning tähistaja

Inimesed on maailmas ikka rännelnud, kuid hargmaisus elik sotsiaalsed sidemed mitmes kohas korraga on saanud võimenduse just tänapäevaselt infotehnoloogialt. Uus meedia pakub virtuaalse kohaloleku võimalust tähenduslikes rühmades ning rituaalsete sündmuste puhul (nt valimised), kui lähtemaa esineb jätkuvalt õiguste, võimaluste ja kohustuste allikana.[1] Rändlejate ning lähte- ja sihtriikide suhted muutuvad seetõttu sageli keerukaks ning poliitikud pööravad sellele teemale üha rohkem tähelepanu, püüdes uusi tulijaid haarata rahvusriigi infovälja.

1980ndatel püüti luua ühist sotsiaalset ruumi eeskätt rahvustelevisiooni kaasabil. Selle perioodi vaimu annavad hästi edasi uurijate kasutatud metafoorid: «korrastab ja järjestab tuttavate nähtuste ilmumist ühisesse avalikku ruumi», luues seeläbi «ootuste horisondi» ja «igapäevaelu asjakohasuse tekstuuri».[2] Need metafoorid väljendavad meediasisu tootjate määravat positsiooni igapäevaelu rütmistamisel ja tähistamisel.

Rohke interneti, sotsiaalvõrgustike, nutitelefonide kasutus on vähendanud meediainstitutsioonide võimu, sest inimesed loovad ja edastavad elavat pilti sageli ise ning hoopis institutsioonid vajavad uusi oskusi, kuidas siseneda suhtlusvõrgustikesse, luua seal dialoogi.

Osa uurijaid väidab, et uus meedia toob põhimõttelise pöörde, selles edastatav alternatiivne reaalsus innustab inimesi – nii põliseid kui ka sisserännanuid – ümbritsevat muutma ning see toob kaasa rahvusriikide avaliku tähendusruumi killustumise ja nõrgenemise.[3] Teine osa uurijaid on uue meedia kui rohujuuretasandi võimustaja suhtes skeptilisemad, väites, et indiviidi füüsilise elu jooksul kogunenud kogemused, suhted ja materiaalsed ressursid kujundavad ka tema virtuaalse osaluse võimalusi.[4] Igal juhul iseloomustab internetiperioodi komplekssus ja vastuolulisus, meediakanali mõjusfääri sisuline tähendus on muutunud hägusamaks. Hargmaise meediapubliku puhul ei eeldata, et sihtriigi audiovisuaalset meediatoodangut vaadates jagatakse paiksetega samu tõlgendusviise.[5] Kuid ka lähteriigi audiovisuaalne meediasisu (isikud, jutustused, pöördumisstiilid) ei pruugi vastata hargmaiste inimeste sotsiaalsetele vajadustele. Kui esindatav teleilm ei ole sama, mida nad ümberringi tänaval näevad, tekib võõristus (5). Eesti oludesse ülekantuna võiks küsida: kas Venemaa teletoodangu jälgimisel tekib vaatajas tähenduslik vastuolu sellega, mida ta kogeb iga päev koduümbruses? Kumba ta seejuures usub? Näiteks Andrus Ansip, soovitades panustada olmelisse heaolusse [6], lootis endastmõistetavalt, et füüsiline reaalsus on köitvam kui telereaalsus. Meie kvalitatiivuuring viitab, et kahe reaalsuse suhe on keerukam mitmel põhjusel, mida järgnevalt tutvustame.

Uudisväärtus ja erinev normaalsus

Uurijad leiavad üsna üksmeelselt, et massimeedia sotsialiseeriv roll ei seisne mitte niivõrd ajakohase info tootmises kuivõrd sotsiaalse reaalsuse kohta teatud eelduste loomises, millele toimijad saavad oma igapäevategevuses tugineda.[7] Päevauudised osutavad, mis on antud ühiskonnas normaalne, loovad «asjakohasuse tekstuuri». Ühiskonniti normaalse aktsendid (veidi) erinevad ning hargmaiste inimeste puhul tekib küsimus, kuidas meediatarbimises erinevusega toime tullakse.

Sisserännanute tõlgendusi sihtriigi päevauudiste kohta uurinud autorid on leidnud, et uue asukohamaa meediakultuur mõjutab lähteriigi uudiste tõlgendust, nt vägivalla eksponeerimise valulävi madaldub, võetakse omaks sihtriigis normaalseks peetav (5). Meie uuring näitas vastupidist normaalsusnihet, kus päritoluriigi poliitiline ja meediakultuur kujundab uudislikkuse kriteeriume. Inimesed pidasid Eesti uudiseid kohati veidraks, kuna ei suutnud leida neist uudisväärtuslikkust ühiskonna eri mastaapide («No mind need kohapealsed uudised ei huvita ja tunduvad isegi naljakad. Näiteks mu abikaasa tuli koju ja ütles, et tead, Pärnus oli suur liiklusõnnetus. Ja mis siis! Ukrainas on rohkem kui kolm miljonit õnnetust aastas. See, mis neile on ebatavaline, on meie jaoks tavapärane.») või erinevate poliitiliste normide tõttu («Siinseid inimesi ärritavad teistsugused asjad … ah, milline korruptsioon … kohutav. Meile, ukrainlastele … jah, see ei pruugi olla õige asi ... ent meile on see norm … Me oleme sellega harjunud.»).

Võõristus kohalike uudiste suhtes, mis määratlevad vastuvõtva ühiskonna normaalsuse piire, pärsib regulaarset kohalike uudiste jälgimist.

Uudistejälgimise ebaregulaarsus ei ole üksnes uussisserännanutele iseloomulik nähtus. Uudiste igapäevase jälgimise harjumus on ka Eestisse Nõukogude ajal sisserännanute seas vähem levinud (vt diagramm). Kui eestlaste seas kujuneb igapäevauudiste jälgimise harjumus välja kahekümnendates eluaastates ning vanemates vanusrühmades enam ei muutu, siis venekeelse elanikkonna seas erineb regulaarse uudiste jälgimise harjumus rohkem ka vanuserühmiti. Märkimisväärne osa venekeelseid noori, kes on valdavalt teine ja kolmas sisserännupõlvkond, ei ole harjunud iga päev uudiseid jälgima (vt diagramm). Kohaliku venekeelse auditooriumi meediatarbimises on toimunud nihe suurema meelelahutuslikkuse ja uudiste hõredama tarbimismustri poole[8], mida saab osalt seletada kohaliku venekeelse ajakirjanduse arenguprobleemide ning tehnoloogiliste muutustega. Venekeelse auditooriumi uudistejälgimise rütmid on aeglasemad ning nende osasaamine parajasti avalikkuse päevakorras olevatest aruteludest eklektilisem.

Infokildude kokkupanek ja raamistamine

Tekib küsimus, kuidas toimub n-ö suurte probleemide elik sellise meediasisu tõlgendamine, mis uudiskünnist ületab. Kuna meie uuring langes ajaliselt kokku Ukraina kriisi teravnemisega, siis oli uussisserännanute meediapäevikute ja intervjuude kaudu võimalik fikseerida ka vastavate uudiste vahetut vastuvõttu ning infootsikäitumist.

Ukraina ja Venemaa uudiste tõlgendusi kujundavad vastandlikud strateegiaid: ühelt poolt püüeldakse infokildudest ise tervikpildi kokkupaneku poole elik kasutatakse vaidlustavat lugemist[9], teisalt otsitakse n-ö tõeallikaid, mida saaks sajaprotsendiliselt usaldada, s.t kasutada hegemoonilist lugemist (9). Infokildude kokkupaneku elik vaidlustava lugemise puhul püütakse ametiasutuste ja meediaorganisatsioonide pakutavaid uudiseid täiendada sotsiaalmeediast saadud infoga. («80 protsenti infost saan sotsiaalmeediast ja 20 protsenti ametlikest kanalitest. Sellepärast, et ma ei usu uudiste objektiivsust, tahan ise pildi kokku panna.») Kuna sageli on usaldusväärseks allikaks sõbrad-sugulased, siis peetakse ka sotsiaalvõrgustikke kallutamatuks ja ausaks, kuna seal on sündmused nii, nagu inimesed neid näevad, pildistavad ja postitavad. («Pigem Facebook kui ametlikud uudised. Seal sa näed postitusi nii, nagu tavainimesed neid postitavad. Nende info ja fotod.») Kuigi ka sotsiaalvõrgustikes on tuliseid vaidlusi, ollakse sotsiaalmeedia postituste kallutamatuse suhtes optimistlikud, samal ajal kui meediaorganisatsioonide toodetud uudiste puhul kasutati läbivalt sõna «propaganda». Ka väheste kohalike ajakirjanduslike allikate usaldusväärsus põhineb isikute, mitte institutsiooni mainel («Selle lehekülje [Ukrainskaja Pravdas] asutas üks väga tuntud ukraina ajakirjanik, kelle nime loetakse tõe sümboliks. See on kõige sõltumatum allikas.») Institutsionaalsel tasandil usaldatakse lääne meediaorganisatsioone (CNN, BBC, Deutsche Welle jt).

Seega uudiste lugemise hegemooniat elik tõlgenduste n-ö raami, kuhu infotükke laduma hakatakse, kujundavad inimesed lähemas või kaugemas suhtlusvõrgustikus ja lääne meediaorganisatsioonid. Seega on sisserännanute olulised sotsialiseerijad kohalikud elanikud, kes «väikeses meedias» sisu loovad ning seeläbi ka uustulnukatele kohalikke normaalsusi ja «ootuste horisonti» tutvustavad.

Eeldused uustulnukaid sel viisil sotsialiseerida on head, kuna kohalikega suhete loomine on uussisserännanute jaoks väga tähtis ning kujundab ka nende meediakasutust.

Kohalikud suhtlusvõrgustikud sotsialiseerijana

Vastupidiselt osa uurijate optimismile interneti vahendatud uue virtuaalse reaalsuse suhtes näitas meie uuring, et sisserännanute meediakasutus on konkreetse territooriumi ja igapäevaeluga tihedasti seotud ning kontakte luuakse paljuski pragmaatilistel kaalutlustel («Mina töötasin fotograafina. Mind huvitab, milline on siinne konkurents, klientuur, hinnad [- - -] … [Facebookis] on palju kasulikke gruppe, kes võivad omavahel koostööd teha, näiteks mina olen fotograaf, sina, N tahad õppida juuksuriks … sina teed mulle tasuta soengu, aga mina pildistan ja reklaamin seda …») Meedial on konkreetse paigaga siduv toime: reaalsus on see, mida elatakse kohapeal, siin ja praegu. Kohalikud uued tuttavad mõjutavad tarbitavat meediasisu soovituste, linkide saatmise, kommentaaride jms kaudu. Nii näiteks jõutakse sotsiaalmeedia kaudu teatud artikliteni või järgitakse sisu valimisel tuttavate soovitusi. («Ma ei vaata telekat. Selle asemel on mul FB, seal saan ise valida, kellega suhtlen. Ja kui keegi neist postitab midagi huvitavat, siis ma vaatan järele. Näiteks saadab keegi lingi ja mina loen ...»)

Kohalikud elanikud kujundavad seega olulisel määral uute sisserännanute meediarepertuaari, s.t nende endi meediarepertuaar teatud mõttes võimendub. Juhul kui uussisserändajad loovad kontaktid valdavalt põliselanikega, pääseb eeskätt sotsiaalmeedia kaudu enam mõjule ka uue asukohamaa rahvusriiklik normaalsus. Eestis seega on kriitiline küsimus, kas uussisserännanutel tekib suhteid eestlastega. Meie uuringus eristusid tugevasti Tartus ja Tallinnas tehtud intervjuud. Kui Tartus elavad informandid suhtlesid palju eestlastega, siis Tallinnas, kuhu statistika andmetel koondub praegu uussisserännanute enamik, pigem vene keelt kõnelevate inimestega. Kuigi ka Tallinna informandid kinnitasid, et püüavad eesti keelt rääkida ega mõista, kuidas vanad olijad ikka veel ei ole eesti keelt ära õppinud, ei välista nad ka etniliselt segmenteerunud tööturul tegutsemist («Tänu sellele, et siin elab nii palju venelasi, võib mul siin palju [venekeelset] klientuuri olla. Saan suurepäraselt ilma eestlasteta hakkama.»)

Sel juhul on vanad Nõukogude ajal sisserännanud uute tulijate jaoks olulised normaalsuse kujundajad ning nende kohanemisstrateegiad mõjutavad uute tulijate kohanemist.

Kokkuvõtteks

Meie uuring viitab, et kuigi venekeelsed uussisserändajad on varmad arvestama siinse elu reegleid, nt keeleõppimine, kujundab nende meediarepertuaari ja selle kaudu kohaliku normaalsuse omaksvõttu olulisel määral ka Nõukogude ajal tulnute kogukond, kelle uudistejälgimise rütmid on aeglasemad ja osasaamine avalikkuse päevakorras olevatest aruteludest eklektilisem.

Eestis paljuräägitud inforuumi probleem pole mitte niivõrd küsimus üksikute kanalite auditooriumi suurusest: küsimused on komplitseeritumad. Kuivõrd ja kuidas saab rahvusriik omi normaalsusi kehtestada olukorras, kus osa sisserännanud elanikkonnast kipub jääma igapäevauudiste rütmistavast ning tähistavast voolust kõrvale? Kuidas siseneda sisserännanute meediatarbimise eklektilistesse mustritesse?

Uussisserändajad ei pruugi endaga kaasa tuua loodetud kultuurilist ja kohanemisstrateegiate mitmekesisust. Nende Eesti ühiskonda lõimimine ei saa toimuda eraldi, vaid koos Nõukogude aja pärandina saadud probleemide järkjärgulise lahendamisega.

__________________

1   Boccagni, P. (2011). Rethinking transnational studies: Transnational ties and the transnationalism of everyday life. European Journal of Social Theory, 15 (1): 117–132.

2   Scannell, R. (1996). Radio, Television and Modern Life. Oxford: Blackwell: 155.

3   Appadurai, A. (1996). Modernity At Large: Cultural Dimensions of Globalization. Minneapolis: University of Minnesota Press.

4   Andersson, M. (2013). Multi-contextual lives: Transnational identifications under mediatised conditions. European Journal of Cultural Studies, 16(4): 387–404.

5   Robins, K., Aksoy, A. (2005). New complexities of transnational media cultures. In Hemer, O., Tufte, T. (2005). Media and Glocal Change: Rethinking Communication for Development. Buenos Aires, CLACSO, 41–58.

6   Ansip. A. (2014). „Venekeelse telekanali asemel võiks ehitada Narva ujula”, Delfi, 16.05. URL: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ansip-venekeelse-telekanali-asemel-voiks-ehitada-narva-ujula.d?id=68691233

7   Bechmann, G. & Stehr, N. (2011). Niklas Luhmann’s Theory of the Mass Media. Springer Science+Business Media, LLC. URL: http://www.academia.edu/2069914/Bechmann_Gotthard_and_Nico_Stehr_Luhmanns_Theory_of_the_Mass_Media_Society_in_Society_2011

8   Vihalemm, P. (2008). Venekeelse elanikkonna infoväli ja meediakasutus. Heidmets, M. (Toim.). Eesti inimarengu aruanne 2007 (77–81). Tallinn: Eesti Koostöö Kogu.

9   Hall, S. (1973). Encoding and decoding in the television discourse. Centre for Cultural Studies, University of Birmingham. // Michelle, C. (2007). Modes of reception: a consolidated analytical framework. The Communication Review, 10: 181–222.