Ühesõnaga, pangal õnnestus kiiresti viia avalik debatt teemale, kas ühe Pärnust pärit pankuri sõnakasutus oli korrektne või mitte. Pankurid käisid televisioonis ja suuremates päevalehtdes, kummardasid ja vabandasid. Teema lahendatud.
Mis on lahendamata, on põhiline probleem, milleks on panga- ja sularahateenuste kättesaadavus. Mitu kilomeetrit tuleb sõita, et jõuda lähima pangaautomaadini? Kas ülisuure turuosaga ettevõttel on kohustus pidada ülal kindlat teenustevalikut maakonnakeskustes? Kas sularahateenused on sama, mis piimaga kauplemine?
Swedbanki juht Priit Perens ütles Postimehele, et panga otsuse vastaste protestide taga on poliitiline võitlus. Eks tal ole tõsi taga, sest Haapsalus juhib protestijaid keskerakondlane. Reformierakondlastest maavanem aga kiidab panga otsuse vaikimisi heaks. Ent kui Perensi mõtet edasi mõelda, siis lõppude lõpuks on asjad meie ühiskonnas korraldatud nii, et poliitikud seavad ettevõtjaile mängureegleid. Mitte vastupidi. Poliitiline võitlus selle ümber on asjade loomulik osa.
Eestis on tembeldatud inimesed, kes on julgenud küsida pangateenuste suuruse kohta, veidrikeks, vaesteks, kel raha pole. Swedbank ja SEB tõstsid selle aasta algul peaaegu nagu kokkuräägitult kõikide sularahaga seotud teenuste hindu. Uudised selle kohta ilmusid pigem tarbijasõnumite rubriigis. Peale otseste kulude kasvu on pankade otsuste taga ideloogiline valik, mis eeldab, et inimesed ja ettevõtted loobuvad sularahast ja kasutavad pigem elektroonilist. Mu meelest võiks seesuguseid otsuseid langetada ühiskond ise, mitte alluda mõne ettevõtte majandushuvidele.