/nginx/o/2014/06/09/3101966t1hb4af.jpg)
Kooli juhtkond keelas õpilaste eksimuse tõttu koolis tutipäevaaktuse pidamise, mistõttu tuli neil see korraldada vabas õhus, kirjutab õpetaja Tuuli Hiiesalu Õpetajate Lehes.
Kooli juhtkond keelas õpilaste tutipäevaaktuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käes on lendamiseaeg. Kes lendavad lasteaiast kooli, kes koolist kõrgkooli või kutsekooli, mõni on jõudnud õpingutega juba nii kaugele, et lendab päris ellu. Lend peaks olema rõõmus sündmus, vaba ja kerge. Tavaliselt see nii ongi, kuid tuleb välja, et mitte alati ja mitte igal pool.
On üks kool ja selles koolis üheksandik, kes kirjutas õpetajatele ja juhtkonnale saadetud kirjas, kui hea meel on tal olnud õppida oma õpetajate käe all. «Te olete teinud imelist tööd, aitäh teile!» kirjutab see üheksandik õpetajatele. Paraku võime sellestsamast kirjast mustvalgel lugeda: «Kui ma siiani olin selle kooli patrioot, siis nüüd on see külg minus kustunud. Ma ei saa enam armastada kooli, kes ei armasta oma õpilasi.»
Kuidas ja miks sündis selline vastuoluline kiri? Juba ammuseid tavasid järgides pidasid üheksandikud tutipäeva, ja nagu ikka kuulub selle päeva juurde lisaks tutipaeltele, põlvikutele ja kaisukarudele ka vesi. Juhtkond oli õpilasi hoiatanud, et tutipäevaaktus jääb ära, kui keegi märjana klassi ilmub (või koolimajas pritsib või tabab veega kedagi asjasse mitte puutuvat), seetõttu mürgeldasid lõpetajad hommikul enne tunde koolihoovis.
Õige varsti jõudis nendeni aga juhtkonna teade, et kokkulepet (millest paljud teadlikudki polnud) on rikutud ja tutipäeva aktus jääb pidamata. Õpilaste nördimus kandus koos veega koolimajja. Üheksandik kirjeldab, kui elevil nad olid ja kuidas nad seda päeva nautisid, kuid küsib samas: «Kas on õige nii väikese eksimuse pärast jätta ära üritus, mida üheksandad klassid nii väga ootasid ja mida kaheksanda klassi õpilased suurima hoolega ette olid valmistanud?»
Tänu üheksandike endi visadusele ja õpetajate toetusele eksamitele saatmise üritus selles koolis siiski toimus, kuid väljapool koolimaja, vabas õhus. Õnneks oli ilmataat sel korral õpilaste poolel ega keeranud vihmakraani lahti. Kui õpetajatel ja kaheksanda klassi õpilastel jätkus häid sõnu, mida lõpetajatele öelda, siis üritusel viibinud koolijuhil paraku mitte.
Tahaks väga küsida, mis kool see on, kus lõpuklassi õpilased peavad endale tutipäeva aktust juhtkonnalt nuruma, kus lõpetaja kirjutab avalikult, et juhtkond üritab õpilaste elu teha täielikuks põrguks.
On selge, et kokkulepetest ja reeglitest tuleb kinni pidada, märjaks tehtud trepp tuleb ära kuivatada, kuid «kuritöö» ja karistus peaksid olema tasakaalus. Antud juhul oli karistus väikse eksimuse eest ikkagi ebaproportsionaalselt suur.
Olen õnnelik, et saan olla õpetaja koolis, kus tutipäeval võib ikka veepüstolitest pisut vett voolata ja aktusel ka liigutuspisaraid silmadest. Kerget ja kooli toetatud lendu kõigile lõpetajatele!
