Uku Särekanno: kiivritest ja soomusrüüdest

Uku Särekanno. Foto: Erakogu

Ettepanek muuta rattakiiver kohustuslikuks tulenes murettekitavast liiklusstatistikast, mis näitab üha kasvavat õnnetuste arvu kergliiklejatega, kirjutab siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Uku Särekanno Postimehe arvamusportaalis.

Eestis on riigimeestel ja ametnikel ikka elevust tekitavaid ideid jagunud. Kunagi soovitati teflonmütsi, nüüd siis jalgrattakiivrit. Murelikud kodanikud küsivad, et kas järgmisena tuleb voorusevöö rulluisutajatele. Kinnitan, et ei olnud tööplaanis, ent siseministeerium on jätkuvalt tänulik kõikide ettepanekute eest, mis aitavad kaasa liikluses vigastatute ning hukkunute arvu vähendamisele.

Käesoleva aasta statistika on äärmiselt murettekitav. Liikluses on hukkunud enam kui kaks korda rohkem inimesi kui möödunud aastal samal ajal. 33 laipa ja 584 vigastatut on tohutult suur kadu ühe väikese riigi jaoks. Lihtne oleks kõiges süüdistada halba ilma, sooja talve ning viletsaid teid. Analüüsides igat liiklusõnnetust eraldiseisvalt joonistub välja selgelt, et enamikel juhtudel on tegemist olnud juhtide või liiklejate endi ilmselge hoolimatusega. Ilmneb ka see, et üha enam õnnetusi toimub kergliiklejatega. Ligikaudu 25-30 protsenti teedel ja tänavatel hukkunutest on jalakäijad, ratturid või mopeedijuhid. Möödunud aasta viie kuuga võrreldes on märkimisväärselt kasvanud ka õnnetuses vigastada saanud jalgratturite arv.

Siit jõuamegi välja ettepanekuteni, mis puudutavad kiivri kandmist. Need ei ole päris õhust võetud ega ka sedavõrd äärmuslikud nagu ajalehti sirvides võiks arvata. Laual on kaks ettepanekut.

Esimene neist puudutab karistusseadustikku. Praegu riigikogu õiguskomisjoni laual olev eelnõu näeb ette kuni 50 trahviühiku suuruse rahalise karistuse juhtudeks, kui ei kanta motokiivrit. See karistusseadustiku muudatus ei puuduta jalgrattureid, vaid mootorratta juhte ja kaassõitjaid, kes kiivrit ei kanna. Korduva rikkumise eest nähakse ette võimalus kuni 100 trahviühiku suuruse karistuse määramiseks. Tegemist on tehnilise parandusega, sest taoline karistusmäär kehtib juba täna, küsimus oli üksnes korduva rikkumise korrektses sanktsioneerimises. Ma usun, et ei vaja selgitamist, miks mootorrattaga sõites on kiivri pähe panemine tarvilik.

Teine ettepanek puudutab hetkel majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt ettevalmistatavat liiklusseaduse eelnõu ning jalgrattureid. Täna kehtiv liiklusseadus paneb alla 16-aastastele ratturitele ja pisimopeedi juhtidele kohustuse kanda kiivrit liikluses. Siseministeerium esitas möödunud aastal ettepaneku laiendada kiivri kandmise kohustust ka kõikidele täisealistele. Viidatud ettepanek ei räägi karistusseadustiku muudatustest ega ka trahvinõude sisseseadmisest. Sarnane on praktika ka näiteks Soomes.

Olen nõus, et kohustus kanda kiivrit alati ja igal pool on ehk liiast. Sama loogikat järgides võiks kiivrit kanda ka kodus, trammis ja puhkehetkel. Samas olen jätkuvalt seda meelt, et kiivrit ning helkurvesti tuleks ratturitel kanda juhtudel, kui sõidetakse õhtusel ajal ning valgustamata maanteelõigul. 2012. a. läbiviidud TNS EMORi uuring näitab, et üle poole ehk 55 protsenti elanikkonnast on viimase 12 kuu jooksul jalgrattaga sõitnud ning neist 80 protsenti teeb seda ka pimedal ajal. Suur osa jalgratturitega juhtunud õnnetusi on toimunud aga just nimelt õhtupimeduses ning 65 protsenti ratturitest ei kanna sealjuures kiivrit. Seega probleem on olemas ning valdkonna eest vastutava ametnikuna ei saa ma sellest mööda vaadata.

Kas hea tava peab olema sätestatud kohustusena liiklusseaduses, on loomulikult iseküsimus. Samas, mida muud see liiklusseadus siis on, kui üks hea tava kogumik? Meie esitasime omalt poolt ettepaneku ning eks edasine arutelu huvirühmade ja ekspertidega näitab, mis mõistlik, mis mitte. Võin üksnes kinnitada, et politsei pöörab sel aastal senisest enam tähelepanu jalakäijatele ning ratturitele, et liikluses käitutaks hoolsamalt ning õnnetuste arv väheneks.