Ahto Lobjakas: kuulivest jooksvale metsseale

Ahto Lobjakas Foto: Priit Simson

Siseministeeriumi idee teha kiivri kandmine kohustuslikuks kõigile jalgratturitele (st mitte ainult lastele) oleks kui pärit konkursilt «Kabinetis sündinud». Eilses postimees.ee uudisloos ütleb siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Uku Särekanno: «Oleme seisukohal, et kiivri kandmine vähendab õnnetusse sattudes vigastuste tõsidust, seepärast peame mõistlikuks, et kiivri kandmine on mitte ainult kohustuslik, vaid iseenesestmõistetav igale ratturile, kes oma elust ja tervisest hoolib.»

Unustagem pealetikkuv küsimus, mis on sel kõigel pistmist korrakaitse- ja kriminaalpoliitikaga. Summeerigem mõttekäik: jalgratturid on muutunud iseendale nii suureks ohuks, et riik peab sekkuma. Rõhutagem: see ei ole naljaasi – iga uus kohustus kodanikule peab olema ametniku poolt läbi mõeldud ja põhjendatud. Püüame analüüsida siseministeeriumi motiive. Võib oletada, et muret ei tunta nende pärast, kes sõidavad metsaradadel või kergliiklusteedel. Ekstreemsportlased teavad ohutusest enam kui ministeerium ning teisel juhul tuleks loogiliselt kiivrit nõuda kõigilt, kes liiguvad jalakäijast kiiremini – ka rulluisutajatelt ja jooksjatelt.

Võime oletada, et probleem tekib seal, kus ristuvad ratturi ja mootorsõiduki teed. Ratturina tean ise, et probleem on akuutne. Aga ratturina tean ka, et kiiver pole lahendus. Jooksvat metssiga ei päästa kuulivest.

Pole mõtet pikemalt analüüsida ministeriaalse mõttelaadi segaseid filosoofilisi eeldusi ja loogilisi järelmeid. Ühelt poolt on tegemist riikliku hoolekandeprintsiibi laisa juurutamisega isikuvabaduse arvel. Teiselt poolt ei saa olla kaugel aeg, mil jalakäijat hakatakse trahvima näiteks liiga nõrkade prillidega tee ületamise jms eest.

Kui siseministeeriumi mureks on tõesti ratturi tervis, siis kiiver on must huumor. Meie teed on jalgratturi jaoks väga ohtlik keskkond. Meie liikluskultuur on palju lähemal Gruusia kui Rootsi omale. Mis kasu on ratturi polsterdamisest kokkupõrkes, mille hoolimatu vastaspoole kiirus ületab tema oma mitu korda?

Me võime heatahtlikult oletada, et kiivri-idee tähistab lihtsalt siseministeeriumi kompetentsi piire, muuks pole neil võimu. Muu vajaks linnavalitsuste, maanteeameti, teiste ministeeriumide nõusolekut. Vajaks ka raha. Mis peamine, vajaks mentaliteedimuutust kogu ühiskonnas. See kõik ajaks asja muidugi keeruliseks.

Siiski – kui kabinettides levib mure, võiks meil niigi levinud sotsiaalse potjomkinluse asemel alustada poolestki rehkendusest. Mõistlik oleks püüda õppida Põhja-Euroopalt – kus kiivrid pole kohustuslikud, aga rattasõit on puhas rõõm. Eraldada rattateed sõiduteedest. Panna autojuhid nägema rattureid kui lihast ja verest kaaskodanikke, mitte juhuslikke takistusi. Alustada võiks iseenesestmõistetavast: jõustage 30/50 km/h piirkiirus linnades, igal pool. Pange üles kaamerad, kus vaja (elame ometi IT-riigis). Karistage neid juhte (eriti ühissõidukite omi), kes ratturitega ei arvesta. Rajage rattateid. Eraldage need sõiduteedest. Kasutage selleks suunatult ELi raha. Kui maanteed makstakse kinni, küllap makstakse rattateed ka.

Ministeeriumile: küsige ratturitelt. Euroopa Ratturite Föderatsioonil on lihtsad, selged seisukohad: kohustuslikud kiivrid pole hea mõte. See peletab inimesi jalgrattasõidust eema­le. Uuringud näitavad, et kiiver ei taga õnnetuses statistiliselt märgatavat kaitset. Kiivri efekt kokkupõrkes autoga on minimaalne. Jalgratturitest enam saavad peatraumasid jalakäijad ja autosõitjad. Seal, kus kiivrid on kohustuslikud, pole peatraumade arv vähenenud. Lõpuks: rattasõit on inimesele hea ning ühiskonnale vajalik ja kasulik. Tehkem asjad lihtsamaks, mitte vastupidi.