/nginx/o/2020/02/27/12974816t1h6b77.jpg)
Eelmise aasta lõpus ütlesid ühe Eestit külastanud suure areneva riigi tippjuhid, et e-projektide õnnestumise huvides üritatakse küberturbe ekspertidest võimalikult kaugele hoida. Nende osalusel muutub uute teenuste rakendamine peaaegu võimatuks. Nad räägivad ohtudest, nõuetest ja pidurdavad protsessi.
Eestit külastab pea iga nädal mõni kõrgetasemeline delegatsioon, mis tutvub Eesti infotehnoloogilise innovatsiooniga. Eesti praktikat nähes üllatutakse ning soovitakse aru saada, mis on meie edu võti.
Kohtudes nende gruppidega ning külastades erinevaid riike, tuleb ikka ja jälle tõdeda, et meile harjumuspärased e-teenused pole enamikus riikides iseenesestmõistetav nähtus. Pigem vastupidi, riikidel on suuri raskusi e-riigi teenuste arendamise ja rakendamisega. Eriti keeruliseks läheb asi siis, kui tegemist on salajasi andmeid sisaldavate ning turvatundlike süsteemidega nagu e-valimised, e-tervis ja e-maksuamet.
Mai lõpus toimunud riigi infosüsteemi ameti aastakonverentsil öeldi välja mõte, et Eesti infoühiskonna areng on nagu võidusõiduauto, mille pidurid on võrreldavad küberturbega. Mõte seisnes selles, et eduka sõidu puhul on olulised mõlemad – gaas ja pidur.
Kuigi võrdlus oli iseenesest positiivne, tekitas see paratamatult tunde, et küberturbe puhul on tegemist mingisuguse takistava, kiiret edasiliikumist ja innovatsiooni pidurdava nähtusega. Küberturve oleks justkui pomm kotkana taevasse tõusva e-riigi jala küljes.
Kas see võrdlus on õige? Saksa autode või Šveitsi kelladele puhul tulevad esimeste märksõnadena meelde kvaliteet, toimivus, turvalisus, usaldusväärsus ja aegumatu disain. Nende ettevõtete edukus ei seisne ainult innovatsioonis, vaid veelgi enam toodete ja teenuste töökindluses. Saksa autotootjad on suutnud innovaatilisuse ühildada turvalisusega.
Innovatsioon ilma turvalisuseta on nagu põrsa maja ehitamine õlgedest. Uudsust ja kiirust on kuhjaga, kuid vastupidavust ja usaldusväärsust mitte. See ei ole kindlasti maine, millega Eesti tahaks silma paista.
Õnneks pole siiani seda ka juhtunud. Vastupidi, Eesti infotehnoloogiline edukus seisneb just nimelt turvalisuses. Nii nagu autotootjad on suutnud lahendada probleemi, kuidas turvaliselt liigelda ebaturvalises keskkonnas, on Eesti suutnud lahenda probleemi, kuidas turvaliselt toimida ebaturvalises küberkeskkonnas.
Nüüd, kus me soovime veel globaalsemaks muutuda ning oleme välja kuulutamas e-residentsuse võimalust, muutub küberturvalisus (usaldus Eesti e-teenuste suhtes) veel olulisemaks. E-Eestil on vaja samasugust mainet, nagu on Saksa autodel ja Šveitsi kelladel.
Postsovetlikul riigil pole sellist mainet kerge kujundada. Ületada on vaja umbusk.
Nähes, millist mainekahju toodab Keskerakonna kampaania Eesti internetivalimistele, on küberturvalisuse jätkusuutlikkus ja e-Eesti maine püsimine ülioluline küsimus. Eesti e-lahendused peavad olema tuntud kui usaldusväärsed, kvaliteetsed ja innovaatilised. Just nimelt selles järjekorras.
Küberturvalisus ei ole infotehnoloogilise innovatsiooni pidur ega takistaja, vaid nagu autotööstuses, innovatsioon ise. Miks? Sest küberruum on ebaturvaline keskkond, kus turvaprobleemi lahendaja loob võimaluse seda keskkonda efektiivselt kasutada.
Teiseks, küberturvalisusest on paratamatult kujunemas IT-lahenduste kvaliteedimärk, mille järgi riike ja ettevõtteid hinnatakse. Edukamaks saavad tõenäoliselt need, kelle küberturbe maine on üldtuntud. Meil on vaja kestvat positiivset kuulsust.
*) Meil on vaja, et tehnoloogiaasjatundjad ja arvamusliidrid ümiseksid rahulolevalt, just nagu rahaasutustes olla öeldud «Pisuhänna» Ludvig Sanderi nime kuuldes: «E-Eesti, all right» (st kõik on korras, tuntud kvaliteet).