Rahvastikuprognoos.

FOTO: Allikas: statistikaamet

Nii kooselu­seaduse kui apteegi­turu korraldamise asjus raisatakse aega vaieldes küsimuste üle, millel on inimeste tegeliku heaoluga vähe pistmist, kirjutab Raul-Allan Kiivet, Tartu Ülikooli tervis­hoiu­korralduse professor.

Sel kevadel on riigikogus ja meedias imekspandava innuga tegeletud kahe teemaga: kooseluseadus ja apteegituru avamine. Neil kahel teemal on väga palju ühist nii sisu kui ka menetlemise poolest. Kõige olulisem ühistunnus on, et ebaproportsionaalselt palju energiat kulutatakse probleemile, mis on oma valdkonnas kaugel esikümnest, ja kõrvale jäetakse tõesti enamikku rahvast puudutavad teemad.

Apteegituru teemal räägitakse olenevalt sellest, kas esindatakse turuliidrite või turuletrügijate seisukohti, teenuse kättesaadavuse halvenemisest või paranemisest ning maapiirkondade elu toetamisest või hääbumisest. Tegelikult on küsimus ülilihtne: kas olemasolevad apteegiketid säilitavad oma positsiooni või lastakse toimetama ka uusi huvilisi. Riigikogu võiks korraldada sellise küsimusega hääletuse ja asja unustada, sest mis ketid Eestis ja kus apteeke peavad, ei muuda ravimit vajava haige jaoks midagi.

Eestis saab haige, kes ise suudab liikuda ja ravimite eest maksta, määratud ravimi kätte – istub bussi ja sõidab ühte olemasolevast 500 apteegist. Kui apteek jääb siiski kaugele või ei suuda inimene vanuse või tervise tõttu liikuda, toob vajaliku ravimi pereliige või kõbusam sõber. Kui ise liikuda ei suuda ja sõpru-sugulasi pole, siis ei aita ka see, kui apteeke on 1000 või on apteek samas majas kaks korrust allpool – ikka ei suuda sinna minna.

Ravimi «geograafilisest kättesaadavusest» – ehk mitu apteeki kus paiknevad – on Eestis kümme korda olulisem ravimite rahaline kättesaadavus. Soodusravimite omaosaluse eest maksid haiged Eestis mullu 50 miljonit eurot ja soodustuseta retseptiravimite eest 12 miljonit eurot. See summa ei jagune elanike vahel võrdselt – kolmveerand pensionäridest tasub kolmveerandi ravimite omaosalusest ehk ühe inimese kohta 150 eurot aastas.

See ongi Eestis ravimite kättesaadavuse tegelik probleem, mida riigikogus arutada: kuidas tagada, et tõsiselt haiged, kes elavad üksi, saaks oma ravimid kätte ilma ennast vaeseks maksmata. Suurte ravimikulude poolest on kõige haavatavamad üksi elavad pensionärid, keda on meil üha enam.

Kooseluseaduse aruteluga on sarnane lugu, et põhienergia on läinud vaidlemisele, kas sellest võidavad samasoolised või erisoolised paarid või rikutakse siin hoopis abielu tähendust. Kooseluseaduse olemasolu ei hoia abielusid lagunemast; kuni ollakse koos, on kõik hästi. Eestis elavad rahulikult ja õnnelikult koos ka samal ajal teistega abielus olevad isikud, olgu nad siis eri või samast soost.

Tegelikult ei reguleeri kooseluseadus koos elamist, vaid kuidas toimida varaliste õiguste ja kohustustega, kui elud lähevad lahku. Kooseluseaduse pealkiri võiks olla hoopis lahkumineku või üksielamise seadus, sest lahku minnakse tihti küll teise juurde, kuid üha enam jäädakse üksikuks.

Eestis on üha enam kombeks elada üksi – kahe rahvaloenduse (2000. ja 2011. a) vahelisel ajal suurenes meil üheliikmeliste leibkondade arv 44 000 võrra ja nende osakaal kõigist leibkondadest 33 protsendilt 40-le. 2011. aastal oli üheliikmelisi leibkondi 240 000 ja neist 88 000 on ühe 65-aastase või vanema liikmega ehk 40 protsenti sellest vanuserühmast elab üksi. Kui lapsi on vähem ja noored välismaal, siis üksi elavate vanemaealiste arv suureneb olenemata sellest, kas inimesed olid enne abielus või kooselus. Eesti rahvastik vananeb ja väheneb sündide vähenemise ja väljarände tõttu. Seejuures ei vähene rahvastik ühtlaselt, sest seoses eluea pikenemisega vanemaealiste koguarv hoopis suureneb. Statistikaameti rahvastikuprognoosi järgi on Eestis 2040. aastal 282 000 üle 65-aastast elanikku - 55 000 võrra enam kui 2010. aastal. Üle 85-aastaste arv selleks ajaks kahekordistub ja eakaid on enam kui 38 000 (vt joonis).

Üksi elavate eakate arv kasvab kiiresti, sest vananemine Eestis tähendab üha enam üksi elamist, ja selle vastu ei aita kooseluseadus ega apteekide avamine või sulgemine. Praegused riigikogulased on 2040. aastal just selles eakate vanuserühmas ja just praegu oleks neil kohane mõelda, arutada ja korraldada omaenda tulevikku eesti üha individualistlikumas ühiskonnas – kuidas saada hakkama olukorras, kus sooeelistustest palju olulisemad mõjurid on tervis ja vanus.

Mõlemad ebaproportsionaalselt energiat ja tähelepanu nõudnud teemad võiks suvel ühe kokkusaamisega ära lahendada, sest kooseluseaduse vastuvõtmiseks on hääled ilmselt koos ja apteegituru puhul on üsna ükskõik, kas hääled lähevad apteekide avamise lubamise või keelamise poolt.

Seejärel saaks keskenduda olulisele – kuidas Eesti ühiskonda edasi arendades tagada eakate üksi elavate eestimaalaste heaolu, mis võiks kujuneda ka üheks kevadiste riigikogu valimiste teemaks. Vihjena võib öelda, et lahenduseks pole siin mitte järjekordsed pensionilubadused, vaid infrastruktuuri ümberkujundamine ja vastava väljaõppega inimressursi tagamine üksielamise toetamiseks.