Jüri Vendik: kolmanda Rooma «kolmas tee»

Jüri Vendik Foto: Erakogu

Jälgides Venemaa sisepoliitika arenguid, on idanaaber samm-sammult, aga kiirenevas tempos muutumas selliseks riigiks, mis väliselt üha enam meenutab Benito Mussolini omaaegset «kolmanda tee» projekti, kirjutab Postimehe Moskva kolumnist Jüri Vendik (Maloverjan).

No aga milleks seda seadust üldse vaja on?» küsis hiljuti riigiduumas üks rahvasaadik «teise kodakondsuse seaduse» nominaalselt autorilt, Andrei Lugovoilt. Seadus näeb ette, et teist passi omavad Vene kodanikud teataksid sellest Vene võimudele. «Aga selleks, et eriteenistused saaksid kriisiolukorras vastavaid meetmeid rakendada,» vastas eriteenistuste veteran Lugovoi.

Viimase aja arengud Vene sisepoliitikas jäävad teatud määral Ukraina sündmuste varju, kuigi need on kindlasti eraldi tähelepanu väärt.

«Kolmanda Rooma» kontseptsioon saab teoks seekord depressiivsel-grotesksel kujul: Venemaa muutub samm-sammult, kuid kiirenevas tempos selliseks riigiks, mis meenutab väliselt üha rohkem seda, mida me teame Benito Mussolini «kolmanda tee» projektist. Tollal nimetati seda uhkelt «fašismiks».

Tänapäeva Venemaa ehk kõige ebameeldivam ja kõige silmatorkavam tunnus on patriootlik, truualamlik, Ukraina- ja läänevastane hüsteeria, mis vallutas masse. Kuid töö ei käi mitte ainult rahva moraali, vaid ka seaduste ja sisepoliitilise praktika vallas.

Kevadel näiteks täiendati terrorivastaseid seadusi mitme klausliga interneti kohta. Rahvasuus said need «blogijate seaduse» nime, sest nende seaduseparanduste järgi peavad nüüd kõik vene keeles kirjutavad blogijad, kel lugejaskond üle 3000 päevas, Vene võimude juures registreeruma ning kandma tavalise meediaga sarnanevaid kohustusi.

Reeglite rikkumise eest, näiteks «kinnitamata informatsiooni» avaldamise eest, hakatakse nüüd blogisid blokeerima ning netikirjanikele trahve määrama.

Selge on see, et selliseid blogijaid on tänapäeval eri platvormidel liiga palju, et Vene riik saaks tõepoolest neid kõiki jälgida ja karistada, kontroll saab olema vaid pisteline. Mida võimudel oligi vaja: senine kogemus lubab oletada, et karistada saavad vaid «poliitilised» blogijad, kusjuures muidugi mõista just nimelt opositsionääridest blogijad.

Aga «blogijate seadus» on tegelikult palju laiem ja vaba Runeti jaoks veelgi ohtlikum, sest sellega üritab Moskva enda kontrolli alla võtta mitte vaid venekeelseid blogisid, ainult sisuliselt kogu interneti.

Seaduse järgi peavad kõik «internetivõrgus informatsiooni levitamise organiseerijad» – loe: kõik sotsiaalvõrgud, netimeedia, muidu saidid, seejuures mitte .ru tsoonis, vaid kogu maailmas – hoidma füüsiliselt serverites Venemaa territooriumil viimase poole aasta infot ühenduste, transaktsioonide ja neid teostanud kasutajate isikute kohta. Rikkujaid hakatakse jällegi blokeerima ja trahvima.

See on tehniliselt mitteteostatav idiootsus, aga see idiootsus on ilmselt meelega vastu võetud – nõnda saab pisteliselt süüdistada ja karistada ükskõik keda oma äranägemise järgi.

Üks vastutava ametkonna, side ja kommunikatsioonide järelevalve komitee (Roskomnadzor) juhtidest on juba ajakirjanikele öelnud, et selle seaduse järgi võib Venemaa ära blokeerida ka Twitteri ja Facebooki, ta ei nägevat selles mingit probleemi. Pärast rääkis, et ta ei mõelnud seda päriselt, vaid arutles teoreetiliselt.

Vene enda suurima sotsiaalvõrguga Vkontakte’ga on lood juba ühel pool – selle asutaja Pavel Durovi loost kirjutati üsna palju ka Eestis.

Opositsionääridest populaarseim blogija Aleksei Navalnõi istub juba mitmendat kuud kodu­arestis, juurdluskomitee algatab aina uusi kriminaalasju tema vastu, tema algne blogi Livejournalis on blokeeritud.

Küll funktsioneerivad Navalnõi leheküljed teistel veebiressurssidel, kuhu kirjutavad väidetavalt tema kaasvõitlejad, juurdlejad aga ähvardavad tema reaalse aresti alla võtmisega, kuna nende arvates kirjutab ta kodust ise ning rikub nõnda koduaresti ettekirjutusi.

Eelmisel nädalal toetas president Putin avalikult «imperatiivse mandaadi» ideed. Normaalses olukorras pole muidugi midagi halba: saadik läheb partei nimekirjas parlamenti, kohustudes oma partei programmi täitma, ja kui ta seda enam täita ei taha, siis tagastab mandaadi.

Kuid antud juhul ajend on väga ilmekas: nimelt tahab Õiglase Venemaa nukuerakonna juht Sergei Mironov riigiduumast välja heita kaht viimast opositsioonääri, kaht oma parteikaaslast: Ilja Ponomarjovi ja Dmitri Gudkovi. Nemad ei hääletanud duumas Krimmi annekteerimise poolt.

Gudkov isegi ei hääletanud selle vastu, vaid jättis tagasihoidlikult hääletamata, kuid tänapäeva Venemaal ei ole isegi selline «kogu rahvaga koos mitteolemise» vorm enam tervitatav.

«Välisagentide» seadus tekitas kaks aastat tagasi üsna palju kära. Aga selle oluline karmistamine ei pälvinud nüüd kuigi suurt tähelepanu. Algul seadus sisuliselt ei toiminud, kuna «poliitikaga» tegelenud MTÜd ei rutanud ennast vabatahtlikult diskrimineeritud «välisagentide» nimekirja panema, justiitsministeerium aga ei mõistnud algul veel päris selgelt poliitilist trendi ning üritas selgeks teha, et nii viletsalt kirjutatud seadust ei saagi täita.

Ministeeriumile tehti varsti kõik selgeks, nüüd aga, mai lõpus vastu võetud seaduseparanduste järgi sai ta õiguse ise otsustada, kes on «välisagent», ja selliste rahvavaenlastest organisatsioonide tegevust preventiivselt peatada.

Vene meedia olukorrast on siinkirjutaja põgusalt jutustanud Postimehes märtsis ilmunud loos «Viimaste vabaduste võtmine».

Nagu selle teksti alguses mainitud, näeb mõni päev tagasi vastu võetud «teise kodakondsuse seadus» ette, et teise riigi passi omavad Vene kodanikud peavad nüüd ametlikult sellest Vene võimudele teada andma. Kes seda ei tee, saavad trahvi kuni 4000 eurot, kusjuures kriminaal-, mitte administratiivkorras.

Seadus ei puuduta välismaal alaliselt viibivaid Vene kodanikke, küll aga näiteks tuhandeid Venemaal – Petseris, Peterburis, Moskvas ja mujal – elavaid Eesti kodanikke, kellest enamikul on teadagi ka Vene pass taskus.

Jällegi, nagu imperatiivse mandaadi puhul, justkui poleks midagi erilist: miks mitte, riik lihtsalt tahab teada, kellel on veel mõne riigi pass. Kuid mitte tänapäeva Venemaal.

Mõned duumasaadikud küsisid pluralismi etendades, miks seda seadust ometi vaja on, kui riigiametnikel on juba teine kodakondsus keelatud.

«Aga selleks, et eriteenistused saaksid kriisiolukorras vastavaid meetmeid rakendada,» vastas lihtsameelselt eriteenistuste veteran Lugovoi – seesama Lugovoi, keda Suurbritannia süüdistab Aleksandr Litvinenko polooniumiga mürgitamises. Mis meetmeid – kas arreteeritakse, interneeritakse või saadetakse humaanselt välja –, seda ta ei öelnud.

Need on vaid mõned mitmest väiksemast ja suuremast sammust, mis on Venemaal viimasel ajal mööda «kolmandat teed» tehtud.

Venemaal viibides ja seda kõike tööalaselt jälgides tekib aeg-ajalt tahtmine küsida neilt muidu justkui demokraatlikku retoorikat harrastavatelt poliitikutelt ja ajakirjanikelt Baltimaades ja mujal Euroopas, kes võtavad vaevaks meile seletada, et «kõik pole päris mustvalge» ning et «ka Venemaal on õigus»: kas te seda kõike ka arvesse võtate?

Muidu, ilma selge vastuseta, tekib kahtlus, et midagi on siin moraaliga ja väärtustega tõsiselt lahti.